"Hurraa! Žorik tuli koomast välja!"

Eilset hommikut alustasin hea uudisega sellest, et Žoriku skulptuuri valmimisel sai ületatud järgmine verstapost. Tänane uudis on ka hea, sest eile õhtul Loomade Kiirabi Kliinikus käies arvasin, et legendaarse hulkurkoera maine teekond saab seekord tõesti loomulikul viisil otsa. 

Lootust palju polnud, aga Žorik tõestas taas, et on vintske sell ja ka seda, et tema eluiha on igati legendi vääriline. Loomulikult olid talle kaasaegne veterinaaria koos õppinud loomaarstidega kõvasti toeks. Muidu oleks vast "kööga" olnud.

Mis siis toimus? Juhtus see, mis vanainimestega ikka ja Žorik hakkas taas "krambitama" ning vajas kiiret erakorralist arstiabi. Loomapäästergrupp selle ka tagas, sest oleme seda lubanud ja reeglina pole kombeks gängil omi sõnu süüa. Kliinikus tuli aga uus krambihoog peale ja see lõppes kahjuks juba koomaga. Kutu, mis kutu! Arstid jooksid ja rabelesid ning Žorik jäi kogu ööks järelvalve alla. Koer pisteti tuttuude ja ultrakeerulisse hapnikukambrisse. Inimene tegi kõik, mis tema võimuses. Ülejäänu jäi koera ja tema Jumala otsustada.

Žorik tegi koertetaevas vist järjekordse diili, sest tahtis veel päikest tõusmas näha. Uskumatu tüüp ja on ikka elujanu! Erakorralisest osakonnast toimetati ta hommikul tavapuuri, kus tänavakoerte kroonimata kuningas kõva-kõva norinaga magama keeras. Mõnus norin - nagu kassi nurrumine või ühtlaselt töötava mootori hääl, selline väga rahustav heli vähemalt minu jaoks.

Ta on muidugi kõvade ravimite mõju all ja seetõttu väheke "sotu" olemisega, aga esmajärjekorras hoiame ära uut krambihoogu, mis taas kooma esile võib kutsuda. Öösel uuriti ta põhjalikult läbi ka, aga midagi erilist ei avastatud - vanur nagu vanur ikka oma tervisehädadega. Röntgenülesvõttelt on näha, et Žorik on paar korda õhupüssist ka pihta saanud. Üks kuulidest oli napikas,  mis oleks võinud ta elukese juba ammu lõpetada, aga tänavakoeral oli taas õnne. Ja nimelt jäi see imevähe enne selgroogu pidama - pool senti veel ja olekski pekkis olnud.

Nüüd oleme järgmiste valikute ees ja võiks teha "magnetit", et välja selgitada kas tema hädasid ei põhjusta ehk ajukasvaja? Samas jällegi ei anna see teadmine midagi, sest ajuoppi ei hakka ju keegi muldvanale koerale tegema. 

Ega seda tegelikult saakski teha kui tinaplönnid keres on. Lisaks paneksime sellega ka eaka Žoriku suurde ohtu - süda ei pruugi narkoosi lihtsalt üle elada.  Mina ei teeks, aga mina pole otsustaja. Kes siis otsustab?

Kindlasti mitte "uus omanik", kelle Tallinna varjukas meelevaldselt mingile endise juhatajaga väidetavalt seotud väljamaalase nimele kirjutas. See tont on tühi koht, kuigi paprites ja registris võib ta ju OMANIKUNA kirjas olla. Ka mina olen tühi koht ning kõigest taustajõud, kes hulkurkoera elustiili toetas, talle toiduabi, ravi ja väärikat ärasaatmist lubas. No õukei,  skulptuuri lubasin ka, aga see on rohkem eralõbu, mida gäng toetab. Ei muud. 

Seega otsustagu Žoriku saatuse üle ikka need inimesed, kellele ta kõige rohkem korda on läinud ehk Irina, Aleksander ja praegune hoiukodu, kus talle mõnusat vanaduspõlve pakutakse. Vahepeal kuulutati kurat-teab-kelle-poolt peetaval feissari lehel "suurest toiduabist", mis perele viidi, aga see kõik oli pläma - Žorik ei söö isegi kalleid krõbinaid, rääkimata sellest odavast annetatud kraamist. 

Proua Irina on pikki aastaid Žorikule parimaid lihapalu viinud ning teeb seda ka täna. Ta on koera täiega ära hellitanud ja toidu suhtes valivaks muttnud, mida tänavakoera puhul ei oskaks lootagi. Loomapäästegrupp pakkus kulude katteks Irinale rahalist abi, aga naine pole seda tänini vastu võtnud. Ega me vägisi topi ka, aga vajadusel oleme olemas. Täna piirduvad gängi kulud aedikute eest rendi tasumisega ehk kuskil 30-40 eurtsi kuus, mis pole hõiskamist väärt osalemine selle koera elus.

Need kolm inimest koos oma peredega moodustavadki Žoriku jaoks Püha Kolmainsuse ning neil ja ainult neil on moraalne õigus otsustada ja öelda, mida ja kuidas tegema peab. 

Vahepeal läks verbaalseks nahistamiseks ka ning sattusin mõnda aega tagasi taas mingite imelike rünnakute ja kuulujuttude alla. Kuna kirjutati väheteatavaid detaile, siis arvasin, et asja taga on mingil veidral põhjusel minu vastu keeranud Aleksander ja Irina. Lajatasin kurjade sõnadega vastu, aga tänaseks on selgunud, et nemad küll jamajutte ei levitanud ning olen nende ees vabandanud. Nüüd sai see asi ka sirgeks räägitud.

Vat sellised lood siis Žorikuga, kes ei tea tema ümber toimuvatest "inimeste mängudest" midagi ja tahaks vaid päeva-paar või ehk isegi pool aastakest või kauemgi elada. Ma ei küsi selle loo all annetusi, kuigi seda oleks igati kasulik teha. Püüame ikka ausaks jääda ja vana koera ülalpidamiskulud on nii väikesed, et iga endast lugupidav ja tegus ühing saab nendega kasvõi möödaminnes hakkama. Pikka iga Žorikule ma ei soovi, sest selle on ta kurja saatuse kiuste heade inimeste abiga juba saavutanud. 

"Valuvaba vanadusepõlve ja venita nii kaua kui just ise soovid - me oleme sulle toeks ja ka lõpusirgel ikka olemas!"

Seda saan ma soovida ja lubada küll! Aamen! Loodetavasti on ta juba homme-ülehomme taas tuttavas ja turvalises kodukeses tagasi.