9. september 2020

"Poisil külas"

Sõpru ei tohi unustada, aga Poisi-nimeline hülgepoiss oli mul täitsa unarusse jäänud. Omal ajal sai tema pärast üksjagu muretsetud, aga lugu lõppes hästi. Käisin hiljuti Lääne-Virus Erko Elmikul külas ja arutasime millised riigid pärast üleilmset edukat vallutusretke alles jätame ning keda nende etteotsa sätime. Korraga tuli Poiss jutuks. 

"Aga käime läbi - see siinsamas lähedal", pakkus Erko. 

Mõeldud-tehtud. Poiss jälgis meid nagu kiskja ikka - äkki saaks vette tõmmata ja siis oleks igavus jupiks ajaks peletatud. Eesosas on madalavõitu, sest vesi langeb, aga ujuda ta seal saab. Tagapool on sügavust piisavalt ning õnneks sügisel tuleb vett juurde ka. Veepind on muidugi igasugust jama täis, aga ka see käib aastaaja juurde ning vaadake teisi ojasid, jõgesid või järvi. 


Poisil olid silmad punased ja ma kohe Mart Jüssi käest pärima: 

"Äkki on laspuke haige? Äkki on lapuske liiga paks vähese liikumise tõttu?" 


Mart pani asjad paika ja sain korraks isegi punastada: 

"Isased hülged pole kunagi ülekaalus tarkpea! Silmad on küll kergelt punakad, aga muidu OK - selles vanuses hakkab neil vaikselt see kae värk trügima, eriti neil kes emaste pärast kaklema peavad ja kel läheb sellepeale puru silma. Peaksid teadma küll. 

Võibolla magevesi teeb silmad punaseks, sest merevees on suht sama palju soola kui pisarates ja magevesi tuleb seega pidevalt "maha loputada". 

Aga kuni ta sind nii valvsa pilguga vaatab, peaksid olema ettevaatlik, eks." 


Vat sihukesed lood siis ja tänase päeva tarkusetera on järgmine, mis emaseid mõistagi õnnelikuks ei tee: 

"Isased ei ole kunagi ülekaalus!" 

Seotud lood: