Selle „Kreisiraadio“ klassikutelt laenatud ütelusega võiks vast seda lugu alustada küll, sest kui nende koer maanteel jõlkumist ei lõpeta, siis ta autode all otsa saab. See on kindel.
Loomulikult tatsavad Harjumaal, Kõrgemäe või Kangru talus ringi valgemast valgemanahksed aborigeenid, mitte neegrid, aga see ei muuda asja. Fakt on see, et Tuhala-Tammiku maanteel üks õnnetu, väga pulstunud karvaga koerake inimestele silma on jäänud ja abi talle otsitakse.
Loomakaitse liidu „loomapäästegängist“ käis asja uurimas Karin Põldoja ja nagu tellitult oli koer jälle maanteel. Ülla-ülla! Loomake sai aeda tagasi toimetatud ning pererahvale ka kiri jäetud. On selge, et esmajoones vajab see kuts karvahooldust, aga ilmselt on tal ka vaktsiinid ja muu vajalik tegemata.
Mina oleksin koera autosse pistnud, arsti juurde viinud ja edasine oleks sõltunud juba omanikega suhtlusest. Karin pidas targemaks algatuseks kiri kirjutada. Olgu siis nii, aga Kõrgemäe või Kangru talurahvas hakaku tegutsema, sest vastasel juhul jääte te neegrid oma koerast lihtsalt ilma! NB! Juhul kui Kõrgemäe või Kangru talu elanikud on loomade hulkumist ja ravita jätmist soosiva ringkonnakohtuniku Liis Arraku tuttavad või sugulased, siis pole teil mõistagi tarvis midagi teha ja võite oma loomavaenulike tavadega rahumeeli midagi-kedagi kartmata jätkata! Loomulikult me tegutseme, aga küll Liisike teid välja aitab ja paragrahve teile sobivas suunas väänab.
Oleks hästi äge kui selle kutsa omanikud tegelikult meile helistaksid (53 230 230) ja selgitaksid miks nende hoolealune maanteel liiklusohtlikke olukordi tekitab ja selline välja näeb? Vajadusel pakume abi kui pere majanduslik olukord ei võimalda koera eest hoolitseda, aga maanteel jõlkumisele peavad ikka omanikud ise piiri panema! Mina tänan!
