17. juuni 2018

"Üks hulkuv loom vähem! Toomalõuka "tigedik" leidis mandrilt päriskodu!"

"Ega me oma jõududega poleks hakkama saanud", lausus Saaremaa päästekomando juht, kindral Kurvits. "Hea, et mandrilt relvastatud kiirreageerijad saadeti! Oleks nad varem jõudnud, oleks ka inimohvreid vähem, aga mida siin ikka enam oletada."

Õnneks polnud ka neid inimohvreid teab nüüd kui palju. Kustase vasakule käele tekitas märatsev kõuts lahtise luumurru, Elmar jäi ühest silmast ilma ja kiisuga kõige rohkem madistanud külanaine Anne vajas vereülekannet, aga sellega ka inimkonna kannatused piirdusid.

Mäletatavasti kirjutasin mõned päevad tagasi ühest ilusast kiisust, kes Saaremaal Toomalõuka külla tuli. Inimestega oli see kass tegelikult suur sõber, aga liigikaaslastele tegi sellise tuule alla, et verd ja karvatutte lendas. Vaesekesed ei julgenud enam õuegi minna ja külarahval hakkas kannatus katkema. Lõpuks jõudis murelugu ka minu kõrvu.

Esialgne plaan ta nö puusalt kinni püüda ebaõnnetus, sest loomadel on justkui mingi seitsmes meel hoiatamas, et nüüd läheb jamaks! 

"On ikka tõbras! Süüa ja silitusi tahab saada küll, aga kui puuri hakkad panema, siis kisub tükkideks!"

Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu laenas püügipuuri, aga sellestki hoidis punast karva võitleja targalt eemale. Õhtul sai uudishimu siiki ettevaatusest võitu ja puuriuks langes tema järel kolinaga kinni. Käes! Lõpuks ometi!

Öö veetis ta saatusekaaslaste juures turvakodus. Saaremaa kassiinglil Edith Annusveril jagus ta kohta ainult häid sõnu:

"Ta on ikka täielik hellik ja nurrumasin, kes inimese seltsi väga hindab. Ei saa ma aru, kus otsast ta tige on?!"

Hommikul viidi punanahk esimese asjana kohe kliinikusse, kus ta isarõõmudest ilma jäeti. Mõistagi vaadati ka ta tervislik seisund põhjalikult üle.

"Väga terve kass! Kuus kilo kakssada grammi oli raske - paras poiss ikka ja pole ime, et teised kiisud talle vastu ei saanud. Kõrvad olid äärest ääreni lesta täis nagu tänavakassidel ikka, aga see oli ka ainuke tervisehäda, mis sai ravi peale", oli Edit rahul.

"Las ta pärast oppi toibub sinu juures. Kuressaares on abi lähemal kui miskit nihu peaks minema."

"Loomulikult, aga kes arve tasub? Kas meie või Loomakaitse Liit?"

"Ühed vaesed oleme ju mõlemad!"

"Eks meie peaks muidugi maksma, sest Saaremaa loom ju, aga meil on praegu 10 000 eest maksmata arveid ja ......"

"Meie kontod on peaaegu tühjad nagu suvel ikka, aga meil pole momendil võlgasid. Seega Loomakaitse Liit maksab."

Kuna eelmine omanik pole vaatamata otsimisele ja kuulutamisele välja ilmunud, siis anname ta nüüd uude koju. Sellel kiisul vedas roppu moodi, et Kristi sattus seda blogi lugema:

"Mul läks just selline kass jupp aega tagasi Kärlas kaduma. Äkki on minu oma - ta oli kiibitud ja kastreeritud."

"Siis ta küll sinu oma pole."

"Ma võtaksin ta endale ikkagi. Ootasime seni oma kiisut ikka koju, aga küllap ta enam ei tule."

"Toon ta siis Kärlasse ära nädalavahetusel?"

"Ei-ei, ma elan mandril nüüd. Raplamaal nimelt."

"Siis saad pühapäeval kätte. Mu sõbrantsi puhkus saab just otsa ja ta toob sulle õhtul ära kui mandrile sõidab."

Kassidele armastava kodu leidmine on paras peavalu, sest hiirekuningaid kipub ikka hunnikus üle jääma. Mõned vaesekesed ootavad seda "oma inimest" väga-väga pikalt, aga siis tuleb üks nahaal ette ja saab kohe ahju ette mõnulema. Pole midagi teha ja elu polegi õiglane, aga rõõmustagem siiski - see on paganama suur asi kui üks kass taas tänavalt minema saab ja õnnetuid arulagedates kogustes juurde ei "tooda"!

Üks kõuts kodus, kümme tuhat veel laegada taeva! Enamasti otsitakse kodusid imekaunistele kiisudele. Mina lähen lähipäevil aga hoopis teist rada ja hakkan kodu otsima Saaremaa kõige-kõige koledamale kassile, kelle sees ometigi imeilus iseloom peidus on. Tänan lugemast, püsige ikka lainel ja aitame üheskoos ka selle kolekiisu koju!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar