22. mai 2018

„Sattusin räige rassistliku rünnaku alla!“

Eile linnast naastes lausa nutsin vihast ja solvumisest. Millimeeter oli puudu, et oleks helistanud Katrin Lustile, sest kes see siin ilmas ikka solvatute ja rõhutute eest seisab, aga siis tuli meelde, et „Kuuuurija“ hooaeg sai läbi. Mis siis juhtus? Ma kohe pajatan teile, mis juhtus.

Nagu enamus inimkonnast teab, siis puhkan praegu ühes saareriigis, mis tuntud hea huumori, külalislahkuse ja söbralike inimeste poolest. Ei ole see saareriik, kus hiljuti kuninglikke pulmi peeti. Pagan! Sinna jäi minemata, kuigi kutse vedeleb öökapil juba oma kolm kuud. Pole hullu, elavad üle!

Nöuka-ajal oli see saar tuntud ka „Borodino“ leiva ja kohaliku ölle järgi. Muide seda viimast anti siin isegi vastsündinud imikutele enne kui nad pepu peale laksu said ja emme tissi otsa lasti. Aga see selleks. Jalutame Taadu-Aaduga linnusemüüridel ja absoluutselt kõik alates meeleolust kuni valguseni välja, oli öige. Väga nauditav!

Päike langes lossimüüridele ja tahtmatult tuli silme kuidas Kalle Blomquist, Eva-Lotta ja Anders „Rooside söja“ käigus Sixteni, Benka ja Jontega madistavad.

„Ohh, olid ikka ajad ja saaks need vaid kasvöi viivuks tagasi. Tead koer, ka mina mängisin Toompea nölvadel peaaegu samu mänge kui laps olin. Ronisime käikudes ja müüridel. Olid ikka ajad!“, pajatan ohates Taadu-Aadule.

Koerake vaatab mulle hämmeldunult otsa justkui tahaks öelda, et mine metsa, sest tema arust pole ma kunagi väikene olnud. Ja siis läks see solvamiste lausmaraton lahti. Köige pealt tulid kohalikud kogenud öllesöbrad ja hakkasid tänitama:

„Näe neeger võtab päikest! Kas Aafrikas sai päike ka nüüd juba otsa, et siia peate tulema.“

Töusime uhkelt püsti ja tegime minekut. Kohalikus poes, aga meie kannatused jätkusid.

„Seltsimees neeger! Andke andeks, aga ma ei tohi teile müüa. Meil on uksel silt ka, et musti ei teenindata“, lausub Anne nimesilti kandev neidis leti tagant häbelikult.

„Ma pole must, hommikul käisin dušši all. Täitsa ausalt!“ 


„Usun, aga ma ei pidanud seda silmas. Mina müüks, aga omanik ei luba. Lisaks võib kohalik rahvas poele ka tule otsa pista. Kui sa nälgas oled, siis vöta salaja vorsti, piima ja leiba. Ma vaatan mujale sel ajal“,
püüdis ta piinlikku olukorda lahendada.

„No mida kuradit! Ja seda te nimetate külalislahkuseks ja söbralikkuseks!“ 


Solvunult ja segaste mötetega lahkusin külapoest, aga otse uksel ootas mind uus hingeline trauma.

„Tere neeger! Ma olen kuulnud, et neegrid on voodis kümme korda paremad kui valged mehed. Te kohe liikuvat ja liigutavat kuidagi teistmoodi. Tahaks ka proovida!“, lausus üle kuuekümnene Malle täiesti häbematult ja ebaviisakalt mu kubemepiirkonda takseerides.

Ma ei hakka üldse keerutama ega viisakaid sönu otsima, aga Rajasaare Malle on tegelikult meie küla ainuke lits, kes heidaks ühte köigiga, kes mingitki elumärki näitavad ja vähekenegi viitsivad. Ja selline tuleb veel näkku kargama?! Nii ma käratasingi:

„Kuule lits Malle! Sa ei tohi üldse sellist söna nagu „neeger“ kasutada! Sind pannakse kinni!“

„Oh-ho-ho-hoo, neeger oskab eesti keelt! Hoopis sina „neeger“ ei tohi söna „lits“ öelda! Kas tead neeger, milline on meie järgmiste valimiste pöhiloosung?“

„Ei tea muidugi!“


„Orgasm päevas iga naise pöhiöiguseks ja mees peab selle tagama! Kui hakkama ei saa, siis vöib iga naine probleemi ise lahendada ja külalisi kutsuda. Mehe asi on ainult toniseerivaid jooke pakkuda! Sõna "lits" muutub krimaalseks solvanguks ja on karistatav! Said aru neeger vöi pean ma politseisse helistama ja ära rääkima kuidas sa mind löid ja seksuaalselt ahistasid?“ 

"Hoopis sina ju ahistad ja tahtsid seksida!"

"Sellist jama ei usu keegi ja lisaks on uurijad, prokurörid ja kohtunikud enamasti naised! Tahad ikka tüli norida vöi?"

„Tahan jah! Helista kui tahad, sest ma pole mingi valge kristlik hetero-mees, kes alati süüdi jääb! Ma olen örn mustanahaline moslemist gay ja rahvusvaheline üldsus on mu selja taga!“


Selle peal tömbas Malle tagasi ja vabandas. Lahku läksime söpradena, aga tuju oli mokas. Tänavu on ilma olnud ja ma olen hullumoodi päevitanud. Nüüd on selge, et seda ma rohkem ei tee ja soovitan ka teistel piiri pidada – pole me nii rassismivabad midagi nagu poliitikud väidavad!

Täna on mul jälle linna asja, aga sedapuhku olen ettevaatlikum ja targem – raputan end tuhksuhkruga üle ja eks siis näis. Loodetavasti ei hakka keegi mind Lumivalgekeseks narrima. Hoidke mulle pöialt! Tänud juba ette!

1 kommentaar:

  1. Heiki, sa ole hea, oled väga hea. Sinu teksti lugedes tuleb röömsaks meel ja erksaks hing!

    VastaKustuta