Mehed on nagu lapsed! Tõsi. Mõned mehed on aga nagu täitsa beebid alles! Ja see käib juba otseselt minu kohta, sest päevast „titeund“ olen ma maganud kõikse aeg. Nii ka eile.
Ärkan poole viie paiku, valan kohvi ja lähen terrassile suitsu tegema. Korraga märkan kännule asetatud kommikarpi, viinamarju ja kirjakest:
„Kallis Heiki,
Kuna magad oma õndsat iluund, siis ei hakka sind üles kolistama. Tõin sulle kommi, viinamarju ja mandleid.
Tupsu Taa-taa printsess“
„Mida kuradit? Kakoi tupsu taa-taa printsess?!“, hakkasin uneuimasena pead vaevama. „Minu asupaika teavad ainult kuus ja pool inimest kui rase Malle kaasa arvata! Kes see küll oskas siia tulla?“Paari printsessi ma muidugist tunnen ka, aga Rootsi omaga pole pärast tema abiellumist suurt enam suhelnud. Pole lihtsalt sobilik. Inglismaale pole pärast Dianat ka enam asja. Millise printsessi ma nüüd küll maha magasin?
Kevadel märkasin esimesena õige mitut värvilist ja väga ilusat liblikat, mis tähendasid vaid üht - õige metsikut, romantilist ja ägedat suve täis uusi imelisi kohtumisi. Mnjah, aga kuda sa ikka kohtud kui enamuse ajast maha magad? Eks ole? Ja nüüd tullakse koos kommikarbiga koju kohale ja õhtuse kalorite langetamise asemel kogun neid assortiid järades muudkui teleka ees juurde! Jube lugu ja päevane magamine on Saatanast!
„Ohh, kus Valner ikka murrab naisi?“, arvate kindlasti suudlevast paarist fotot vaadates.
„Olge nüüd sõbrad! Mina ei murra kedagist ja longin ihuüksinda nende taga seal veepiiril ja otsin Taadu-Aadut taga. Näete isegi kui terasemalt vaatate. Tegelikult tahaks sellele mehele lausa karjuda, et tõmba lurjus tagasi! Sa topid elusale inimesele keele suhu! Ennekuulmatu! Siga sihuke! Avalikus kohas ka veel takkaotsa! Elajas, lõpeta kohe ära!“
Puhas kadedus tegelikult, aga nüüd see lõppeb! Nüüd hakkan ka suve nautima, rokkima, tolmlema ja magama lähen alles septembris. Printsess tule kohe tagasi! Ma olen nüüd juba täitsa üleval!
