18 mai 2017

„Oma koera lohistava ja kolkiva Lehtse prouaga sai lõpuks jutud sirgeks räägitud!“

Lehtses filmitud mobiilivideod pahandasid paljusid loomasõpru. Pole ka midagi imestada, sest vaatepilt oli tõesti jõhker – vaalaks söödetud või mõne haiguse tagajärjel tugevas ülekaalus olevat koera lausa lohistati sõna otseses mõttes mööda asfalti või muruplatsi. Kui aga väsinud loom end jõuetult maha viskas, siis udjati teda jalahoopidega tagant. Kõik see toimus mõistagi paraja sõimu saatel ning sestap on igati normaalne, et Lehtse elanikud sellest vägagi häiritud olid.

Koeraomanikuga rääkida ei andnud, sest naine lihtsalt ei suhtle kellegagi peale kohaliku sotsiaaltöötaja. Prooviti heaga ja prooviti halvaga, aga uks jäi suletuks isegi politseile. Naabrid hoidisid aga pingsalt silma peal ja iga kord kui nähti tädikest jälle koera väärkohtlemas, kutsuti pollarid välja. Vaesekestel võis ikka päris siiber olla!

Loomakaitse Liit palus politseil kriminaalmenetlus algatada, aga seda ei tehtud. Siis kitusime prokuratuuri, aga vastust pole me veel saanud. Lugu oli hull ja nagu „võimatute missioonide“ puhul ikka, vedisin ka ennast Lehtsesse. Tulemust see ei andnud ja lühidalt öeldes saadeti ka mind läbi ukse pikalt.

„Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!“, ütleb tarkusetera ning kui hoolimatu loomaomanik pole nõus kodus suhtlema, siis tuleb seda mujal teha. Eks ole?

„Tädike läks hommikul rongi peale ja sõidab Tallinna“, anti mulle varahommikuses kõnes teada. Väga hea ja siis tuleb järelikult talle vastu minna. Balti jaam on avalik koht ja taolises kohas võib iga kodanik vabalt patseerida ja pildistada-filmida just nii palju kui süda soovib.

Ettenähtud ajal proua Mare oma paksu koeraga rongist väljuski:

„Kas te tulite mulle vastu ja millest selline huvi?“

„Lehtses te ju keeldute suhtlemast ja huvi on tingitud ikka murest teie koera pärast.“

„Aga kuidas te teadsite tulla?“

„Ärge sellega oma pead vaevake ja ma tean täna juba isegi seda mis kell te vetsus käite! Miks te oma koera niimoodi kaasa veate? Ta ei jõua ju liikuda!“

„Me läheme Raplasse loomaarsti juurde.“

„Millises kliinikus te käite? Ma tahaksin ka arstiga rääkida.“

„Kliiniku nimi on „Vetar“ ja tema eest hoolitseb loomaarst Rika Mölder.“


Ei hakka kogu kahekõnet teieni tooma ja võtan asja lühidalt kokku. Põhimõtteliselt me saavutasime kokkuleppe, et proua lubab Loomakaitse liidul ravi juures viibida ja välja selgitada, kas kutsal on tõesti põhimureks ülekaal või on ta kõhus siiski vähist tingitud vesi. Senini proua ultrahelist ja vereproovidest keeldus, sest need tekitavat vähki!

Loomakaitse baseerub paljuski inimestevahelisel suhtlusel ja tõttöelda enamus „loomaprobleeme“ leiab seeläbi ka lahendusi. Mõistagi on ka selliseid, kellega rääkida kuidagi ei anna ja siis käitun ka mina juba teistmoodi. Ei-ei, ega ma jõhkarditele kallale lähe vaid siis ma kirjutan neist ja filmin kogu loo üles.

„Oi-oi-oi, seda sa küll nüüd teha ei tohi! See inime on ju hull ja meelevigaseid ei tohi ahistada!“, manitsevad nii mõnedki.

Heakene küll ja mõni inime võib veidi imelikku juttu ajada, aga kas ta oma tõekspidamiste pärast kohe hull on? Kas mina olen psühhiaater, kes suudab tänaval diagnoosi panna? Mina näen ju inimest, kes toimetab oma igapäevaseid asju ning sõidab näiteks isegi autoga! Miks hulludele Eesti riigis lube antakse või kuidas neil vahet teha? Kas Kirimäel kogu küla ahistav, naabrit terroriseeriv ja end ohvriks tembeldav tädike on hull? Kus kurat mina seda tean? Mina näen mutti, kes on väge täis ja peksab oma koera kausiga pähe ning lubab peni isegi maha lüüa! Mida ma siis tegema peaksin? Vait olema? Sitta ma olen!!!

Ka Lehtse proua „peksab“ tavamõistes veidike segast, vaatamata sellele, et enamus aega ta ajab täiesti normaalset juttu. Näiteks ei sõida ta ebausu tõttu üle Tartu maantee, sest see toovat halbu asju kaela. Siis ta seob rihma ka ümber koera jala, sest muidu jõud ei käivat loomast üle! Ja ta mõistab ka koera juttu, sest see räägib inimkeeli ning kutsa olevat viimati palunud, et teda „ära ei lõigataks“ kuna tahab emaks saada.

„Mina oma koeri ei sandista ja steriliseerimine see just on!“

„Kui te oleks arste kuulanud ja endise bernhardiini ära steriliseerinud, siis poleks ta mädaemaka tõttu ära surnud ning oleks ka täna teiega!“

„Temaga läks jah natuke halvasti, aga praegu on teistmoodi lugu!“

„Kuidas see nüüd siis teistmoodi on? Te ei luba oma loomale protseduure teha ja keegi ei tea, mis ta kehas toimub!“

„Ma armastan väga oma koera!“

„Selles pole kahtlustki, aga teie armastus kipub koeri tapma. Juhul kui see kutsa on tõesti ainult üle söödetud, siis tuleb talle dieettoitu anda.“

„Mina seda keemiat ei anna ja pole vajagi, sest oleme juba viis kilo maha võtnud. Kuu lõpuks võtame veel kümme kilo maha!“

„Nii järsku ei tohi kaalu langetada, see on ju jälle omamoodi kahjulik! Ja ärge vedage seda koera, ta ei jõua ju liikuda. Ma olen ise valmis teid arstile viima kui vaja.“

„Koeraga peabki just liikuma, sest see aitab kaalu maha võtta ja talle meeldib rongiga sõita! Autoga me hea meelega ei sõida!

„Mis asja te jamate? Kui te autodega ei sõida, siis miks te koos koeraga Piibe maanteel just autode peale endid hääletate?“

„Pole ta kaalul häda midagi vaid ta paneb mind nimme proovile ning läheb sinna kuhu ise tahab ja viskab maha ainult sellepärast, et oma iseloomu näidata!“

Nagu isegi näete, siis mõnede inimestega pole teps mitte lihtne suhelda. Ometigi ei tähenda see seda, et nedega ei saaks kokkuleppele. Olgu mainitud, et antud proua minu suhtes vihameelne nüüd küll polnud.

„Sinuga ma räägin ikka. Sind ma usaldan!“

„Aga eile ju keeldusid rääkimast! Ma käisin ju ukse taga!“

„Ma ei teadnud, et see sina oled!“

„Mida sa jaurad? Ma ju tutvustasin ennast!“

„Ma nägin aknast kolme naist ja meest ning maja ette pargitud „kurjategijate autot.“ Sellepärast ma lahti ei teinudki. Aga sinuga koos me võime arsti juurde küll minna.“

„Aga siis on kokku lepitud ja helistame.“

Järgmisel päeval proua helistas just sel ajal kui ma Tutermaal maanteele jäetud koertega jahmerdasin. Naiska võttis toru, aga pikka juttu neil polnud:

„Ma räägin ainult Valneriga! Las helistab tagasi!“

Ja helistasingi ning me lobasime nagu parimad sõbrad. Paraku polnud mul aega ei järgmisel päeval ega ka tollel nädalal jahmerdada. Vaatame järgmisel nädalal, aga untsu läks seegi, sest auto generaator andis otsad. Põle hullu ja vaatame taaskord järgmisel nädalal edasi ning loodetavasti pole proua ümber mõelnud nagu ta pahatihti tegevat.

Kuigi loomakaitsjatel pole mingeid seaduslikke õigusi, siis midagi ikka teha annab ja olukorra lahendab normaalne suhtlus. Olete ise normaalne, siis oleme seda ka meie! Nii lihtne see ongi! 

Poleks Lehtse proua kõiki pikalt saatnud ja oma koera aidata lasknud, oleks asi juba ammu ühelpool ning avaldused kriminaalasja algatamiseks oleks olemata jäänud. Nüüd on mõistagi jama majas, aga arvatavasti midagi ei juhtu, sest riiki ju loomade kannatused suurt ei koti. Isehakanud psühhiaatrid, kes sajandiksekundiga pelgalt foto põhjal diagnoose suudavad panna, hakkavad kindlasti kurjustama, et ma poleks tohtinud seda lugu kirjutada.

„Minge metsa oma jutuga ja ikka tohin sellest rääkida kui ma midagi häirivat näen ning kui see teile ei meeldi, siis andke mind kohtusse!“