Hoolige, halastage ja otsige abi kui ise hakkama ei saa!“, olen rääkinud mina juba 10 aastat ja seda meie jaoks kivisse raiutud seisukohta on levitanud ka Eestimaa Loomakaitse Liit igal võimalusel.
„Mida te sellest allaaetud kährikust turkisite ja koju tassisite? Las vedeleb - ta ju võõrliiki kuuluv isend ka! Üleüldse on metsloomade loodusest eemaldamine keelatud ja karistatav“, sai sõimata Tartu mees, kes teepervel piinlevale metsaasukale telefonilt 1313 abi hakkas otsima.
„Mida te sellest allaaetud kährikust turkisite ja koju tassisite? Las vedeleb - ta ju võõrliiki kuuluv isend ka! Üleüldse on metsloomade loodusest eemaldamine keelatud ja karistatav“, sai sõimata Tartu mees, kes teepervel piinlevale metsaasukale telefonilt 1313 abi hakkas otsima.
„Persse raisk! Kas ma seda peangi oma lastele õpetama, et ärge hoolige kellestki ja abivajajaid nähes keerake pea kõrvale?“, kirus ta mulle kui allaaetud kährikule järele sõitsin.
„Ja siis mingid keskkonnameti kontorirotid räägivad televiisoris, et ärge minge mööda! Ärge jätke looma piinlema!“
Teinekord võtavad aga inimesed, kel süda õiges kohas ja rahakott priskem, metsaasuka ühes ning viivad ta kliinikusse. Pahatihti on vastus järgmine:
Teinekord võtavad aga inimesed, kel süda õiges kohas ja rahakott priskem, metsaasuka ühes ning viivad ta kliinikusse. Pahatihti on vastus järgmine:
„Me tegeleme ainult lemmikloomadega ja üleüldse keelab seadus metsloomi ravida!“
„Mida me siis temaga teeme?“
„Andke andeks, aga me ei tea ja tõttöelda ei huvita ka. Meie tegeleme inimeste lemmikutega!“
„MIS KURADI HAIGES RIIGIS ME ELAME?“, küsis kirja autor. Vastan:
„SEE HAIGE RIIK ON EESTI VABARIIK JA SIIN METSLOOMADELE ABI SAADA ON PEA SAMA VÕIMATU ÜLESANNE KUI VIIE RIKKAMA RIIGI SEKKA JÕUDMINE!“
Loomulikult tunneb inimene süüd ja kahtleb kas käitus ikka õieti. Eks me kahtle isegi ja esitame endile samu küsimusi, aga linnuluud on juba nii haprad, et lähevad kergelt katki ja nende lappimine on pea võimatu. Nii, et ära põe ja sa tegid kõik õieti!
„Me küll aitaksime, aga ressurssi pole!“,ütlevad ministeeriumide härrased ja prouased.
„Minge metsa oma jutuga! Raha ei saa kunagi piisavalt olema, sest inimese vajadused, soovid ja plaanid on lõpmatud! See raha tuleb lihtsalt leida, sest arenenud ühiskondedes käitutakse nii! Ja üleüldse teie asi ongi see raha leida ja sellpärast te rahva palgal istutegi! Kui ei saa oma tööga hakkame, siis vabastage toolid empaatiavõimelistele inimestele! Nii lihtne see ongi“
„Mida me siis temaga teeme?“
„Andke andeks, aga me ei tea ja tõttöelda ei huvita ka. Meie tegeleme inimeste lemmikutega!“
Need olid ainult paar näidet sadade seast. Kõige rohkem on inimesed jännis lindudega, kes ikka ja jälle autode või koertega kohtudes viga saavad. Toon Teieni hea lugeja nüüd ühe toreda naisterahva kirja, kes üritas vigastatud kajakale abi otsida.
„Meie eilne võitlus linnu eest algas nii: Tulime koeraga rannast jalutamast. Maja ees ootas meid hõbekajakas, keda ekslikult pidasime alul merikajakaks. Koer võttis suuna linnu poole ja hakkas teda taga ajama. Linnuke jooksis eest, aga õhku ei tõusnud. Ajasime koera eemale ja läksime vaatama ning selgus, et tiib oli vigastatud.
Kuna mobiili aku oli tühi, siis läksin tuppa seda laadima ja uurisin Facebooki loomasõprade grupist kuidas edasi käituda. Süda ei andnud rahu ja umbes 10 minutit hiljem jooksin õue tagasi ning helistasin Paljassaare varjupaika. Seal vastas vanem härra, kes ütles, et on juhuseid kui nemad tulevad appi, aga peaksin siiski helistama Keskkonnainspektsiooni telefonil 1313.
Helistasin ja telefonile vastanud proua ütles, et jah - nemad peaksid tulema, aga kuna on RIIGIPÜHA ja KELLAAEG ON HILINE, siis pole kedagi saata. Pakkusin, et püüan linnukese ise kinni, aga kuhu see siis tuua ning kas Eestis on üleüldse olemas koht kuhu vigastatud linde viia? Sellepeale proua naeris kergelt ja ütles:
„Ei, sellist võimalust nüüd küll pole ja lisas, et ma ei tohi kindlasti seda lindu puudutada ja võiksin helistada veel 112. Nemad peavad tulema linnule järele!“
„Meie eilne võitlus linnu eest algas nii: Tulime koeraga rannast jalutamast. Maja ees ootas meid hõbekajakas, keda ekslikult pidasime alul merikajakaks. Koer võttis suuna linnu poole ja hakkas teda taga ajama. Linnuke jooksis eest, aga õhku ei tõusnud. Ajasime koera eemale ja läksime vaatama ning selgus, et tiib oli vigastatud.
Kuna mobiili aku oli tühi, siis läksin tuppa seda laadima ja uurisin Facebooki loomasõprade grupist kuidas edasi käituda. Süda ei andnud rahu ja umbes 10 minutit hiljem jooksin õue tagasi ning helistasin Paljassaare varjupaika. Seal vastas vanem härra, kes ütles, et on juhuseid kui nemad tulevad appi, aga peaksin siiski helistama Keskkonnainspektsiooni telefonil 1313.
Helistasin ja telefonile vastanud proua ütles, et jah - nemad peaksid tulema, aga kuna on RIIGIPÜHA ja KELLAAEG ON HILINE, siis pole kedagi saata. Pakkusin, et püüan linnukese ise kinni, aga kuhu see siis tuua ning kas Eestis on üleüldse olemas koht kuhu vigastatud linde viia? Sellepeale proua naeris kergelt ja ütles:
„Ei, sellist võimalust nüüd küll pole ja lisas, et ma ei tohi kindlasti seda lindu puudutada ja võiksin helistada veel 112. Nemad peavad tulema linnule järele!“
Helistasin numbrile 112 ja sain vastuseks hunniku sarkasmi ning korraliku loengu:
"Kunagi meil olid autod, kes käisid korjamas haavatud loomi-linde, aga nüüd enam pole ja et linnule tuleb järele suur päästeameti auto, kes siis viib linnu metsa ja kõik!"
Olgu siinjuures mainutud, et proua rääkis sellise alatooniga nagu ma peaksin vastama:
Olgu siinjuures mainutud, et proua rääkis sellise alatooniga nagu ma peaksin vastama:
„Ei ole vaja turkida, las sureb ise maha ja ärge nüüd suurt autot küll saatke ega endale tüli tehke!
Igaks juhuks küsisin üle, et kas päästjad viivad linnu metsa SUREMA? Mulle vastati, et nii asi käibki ja midagi muud nemad teha ei saa. Lisaks koputati mu südametunnistusele ja tundsin end kui kurjategija:
„See ressurs nüüd läheb linnule ja keegi teine võib sellepärast kannatada!“
Ütlesin, et jään siiski koos linnuga päästjate saabumist ootama.
Järgmiseks helistasin Loomakaitse liidu Heikile kuna see kõik tundus juba nii haiglaselt absurdne. Heiki oli rahulik ja ütles, et kui ta poleks kaugel, siis tuleks meile appi. Aga, et seda lindu ma tõepoolest vast aidata ei saa, sest murtud tiivaga linde üldjuhul päästa ei õnnestu.
Küsisin, et aga äkki ma siiski püüan ta ise kinni ja viin ta ise kusagile mujale kui metsa surema. Ütles, et nemad üldjuhul viivad eutaneerimisele kui aidata ei saa, aga see maksab, sest riigipühal ja vabadel päevadel ning öödel on kallis visiiditasu ning see läheb mulle kui eraisikule üsna kulukaks. Isegi loomakaitse liidule olevat see kulukas. Soovitas, et viiksin õnnetu linnukese vähemalt tema oma keskkonda – mere äärde.
Peale Heiki kõnet helistasin uuesti 112 ja ütlesin, et nad ei saadaks autot ja saame ise hakkama. Vastati umbes sõnadega, et vat kui tore ja sooviti edu.
Helistasin veel Sinirebase tänava varjupaika, aga sealt vastati ülikonkreetselt ja rõhutati, et nemad tegelevad vaid koerte ja kassidega ning peaksin helistama Keskkonnaametisse! Ütlesin, et olen kuulnud, et nad on aidanud linde ka. Vastati, et kindlasti mitte!
Toon teieni ka absoluutselt mõttetute kõnede kellaajad:
Paljassaare varjupaik - 20.54
Keskkonnaispektsioon - 20.56
Häirekeskus - 20.58
Heiki 21.03
Häirekeskus 21.07
Sinirebase varjupaik - 21.14
Petcity loomakliinik - 21.28
Igaks juhuks küsisin üle, et kas päästjad viivad linnu metsa SUREMA? Mulle vastati, et nii asi käibki ja midagi muud nemad teha ei saa. Lisaks koputati mu südametunnistusele ja tundsin end kui kurjategija:
„See ressurs nüüd läheb linnule ja keegi teine võib sellepärast kannatada!“
Ütlesin, et jään siiski koos linnuga päästjate saabumist ootama.
Järgmiseks helistasin Loomakaitse liidu Heikile kuna see kõik tundus juba nii haiglaselt absurdne. Heiki oli rahulik ja ütles, et kui ta poleks kaugel, siis tuleks meile appi. Aga, et seda lindu ma tõepoolest vast aidata ei saa, sest murtud tiivaga linde üldjuhul päästa ei õnnestu.
Küsisin, et aga äkki ma siiski püüan ta ise kinni ja viin ta ise kusagile mujale kui metsa surema. Ütles, et nemad üldjuhul viivad eutaneerimisele kui aidata ei saa, aga see maksab, sest riigipühal ja vabadel päevadel ning öödel on kallis visiiditasu ning see läheb mulle kui eraisikule üsna kulukaks. Isegi loomakaitse liidule olevat see kulukas. Soovitas, et viiksin õnnetu linnukese vähemalt tema oma keskkonda – mere äärde.
Peale Heiki kõnet helistasin uuesti 112 ja ütlesin, et nad ei saadaks autot ja saame ise hakkama. Vastati umbes sõnadega, et vat kui tore ja sooviti edu.
Helistasin veel Sinirebase tänava varjupaika, aga sealt vastati ülikonkreetselt ja rõhutati, et nemad tegelevad vaid koerte ja kassidega ning peaksin helistama Keskkonnaametisse! Ütlesin, et olen kuulnud, et nad on aidanud linde ka. Vastati, et kindlasti mitte!
Toon teieni ka absoluutselt mõttetute kõnede kellaajad:
Paljassaare varjupaik - 20.54
Keskkonnaispektsioon - 20.56
Häirekeskus - 20.58
Heiki 21.03
Häirekeskus 21.07
Sinirebase varjupaik - 21.14
Petcity loomakliinik - 21.28
Samal ajal tuli mu mees tekiga õue ja püüdsime linnu kinni. Panime ta puuri ja hakkasime sõitma Kakumäe randa. „Petcity loomakliiniku“ juures jäin aga seisma ja ütlesin mehele, et see kõik on nii vale ja sedasi käituda ei tohi! Helistasin „Petcity loomakliiniku arstile, kes ravib meie koera.
„Kas ma saaksin homme tulla linnuga kliinikusse,et tiib üle vaadata?“
„Me küll oleme heategevuslikus korras kunagi linde ravinud, aga tegelikult seadus ei luba metsloomi- ja -linde ravida!“
„Kas te vähemalt eutaneerida aitaksite?“
„Ja-jaa, seda me võime teha küll.“
Läksime vigase linnuga koju ja panime ta vanasse jänesepuuri puhkama. Hommikul esimese asjan läksime loomakliinikusse.
„Palun vaadake see tiib üle. Me ise maksame selle eest!“
„Ei, mitte mingil juhul! Me viime ta "taha" ja umbes paarikümne minuti pärast võite järele tulla.“
Korraks vaadati tiiba ka ja öeldi, et see on ikka väga katki. Küsisin, et kas lindu sinna jätta ei saa, sest meil pole kuskile matta. Vastati, et kindlasti mitte ja nemad ei tea kuhu ma ta matan.
Saime surmatud kajaka mustas prügikotis kätte. Kurbadena sõitsime koju tagasi ja helistasime tuttavaid läbi, et labidat saada. Eutaneerimine läks maksma 48.28. Süda valutab endiselt:
„Kas ma saaksin homme tulla linnuga kliinikusse,et tiib üle vaadata?“
„Me küll oleme heategevuslikus korras kunagi linde ravinud, aga tegelikult seadus ei luba metsloomi- ja -linde ravida!“
„Kas te vähemalt eutaneerida aitaksite?“
„Ja-jaa, seda me võime teha küll.“
Läksime vigase linnuga koju ja panime ta vanasse jänesepuuri puhkama. Hommikul esimese asjan läksime loomakliinikusse.
„Palun vaadake see tiib üle. Me ise maksame selle eest!“
„Ei, mitte mingil juhul! Me viime ta "taha" ja umbes paarikümne minuti pärast võite järele tulla.“
Korraks vaadati tiiba ka ja öeldi, et see on ikka väga katki. Küsisin, et kas lindu sinna jätta ei saa, sest meil pole kuskile matta. Vastati, et kindlasti mitte ja nemad ei tea kuhu ma ta matan.
Saime surmatud kajaka mustas prügikotis kätte. Kurbadena sõitsime koju tagasi ja helistasime tuttavaid läbi, et labidat saada. Eutaneerimine läks maksma 48.28. Süda valutab endiselt:
"Äkki ta polnudki nii halvas seisus? Äkki oleks saanud siiski ravida?“
Tunnen,et olen süüdi selle linnu surmas, sest keegi ei andnud meile võimalust teda aidata.
"MIS KURADI HAIGES RIIGIS ME ELAME?"
Hiljem võttis see tore perekond läbi Facebooki ühendust ka teada-tuntud metsloomade ingli, Eestimaa Loomakaitse Liidu Raplamaa piirkonnajuhi Sibelle Leega, kelle kaudu see kiri ka minuni jõudis. Tõttöelda lendas Sibelle veel samal õhtul mulle turja kinni:
„Oled sa lolliks läinud või, et soovitad inimesel vigastatud kajaka mere äärde viia? Me ei saa nii öelda!“
„Kas see on parem kui päästjad ta metsa rebastele söögiks oleks viinud?“
„Me ei saa ega tohi ikka nii öelda ning peame reageerima!“
„Paljalt kirjelduse järgi sain aru, et seda lindu ei anna päästa. Kas oleks pidanud ütlema, et võtku nuga ja lõigaku kõri läbi või löögu kirvega pea otsast! See oleks kõige kiirem ja parim sellele linnule abi olnud!“
„Sa pead ikka reageerima!“
„Aga vat ei pea, sest olen samasugune lihtinimene nagu kõik teisedki ning ma ei hakka lapsi taas pikalt saatma ja linna tormama! Reageeri ise, sest ka mina olen maal ja umbes sama kaugel Tallinnast nagu sinagi!“
Olgu kohe mainitud, et Sibellega me tülli ei läinud, sest oleme taoliste olukordadega ja Eesti riigi võimetuse ja saamatusega kokku puutunud sadade loomade-lindude puhul. Tavapärane rutiin, kuigi mnjah, teinekord keevad emotsioonid üle, sest kuskil ju üks elav hing piinleb ja keegi otsib talle abi.
Hiljem võttis see tore perekond läbi Facebooki ühendust ka teada-tuntud metsloomade ingli, Eestimaa Loomakaitse Liidu Raplamaa piirkonnajuhi Sibelle Leega, kelle kaudu see kiri ka minuni jõudis. Tõttöelda lendas Sibelle veel samal õhtul mulle turja kinni:
„Oled sa lolliks läinud või, et soovitad inimesel vigastatud kajaka mere äärde viia? Me ei saa nii öelda!“
„Kas see on parem kui päästjad ta metsa rebastele söögiks oleks viinud?“
„Me ei saa ega tohi ikka nii öelda ning peame reageerima!“
„Paljalt kirjelduse järgi sain aru, et seda lindu ei anna päästa. Kas oleks pidanud ütlema, et võtku nuga ja lõigaku kõri läbi või löögu kirvega pea otsast! See oleks kõige kiirem ja parim sellele linnule abi olnud!“
„Sa pead ikka reageerima!“
„Aga vat ei pea, sest olen samasugune lihtinimene nagu kõik teisedki ning ma ei hakka lapsi taas pikalt saatma ja linna tormama! Reageeri ise, sest ka mina olen maal ja umbes sama kaugel Tallinnast nagu sinagi!“
Olgu kohe mainitud, et Sibellega me tülli ei läinud, sest oleme taoliste olukordadega ja Eesti riigi võimetuse ja saamatusega kokku puutunud sadade loomade-lindude puhul. Tavapärane rutiin, kuigi mnjah, teinekord keevad emotsioonid üle, sest kuskil ju üks elav hing piinleb ja keegi otsib talle abi.
„MIS KURADI HAIGES RIIGIS ME ELAME?“, küsis kirja autor. Vastan:
„SEE HAIGE RIIK ON EESTI VABARIIK JA SIIN METSLOOMADELE ABI SAADA ON PEA SAMA VÕIMATU ÜLESANNE KUI VIIE RIKKAMA RIIGI SEKKA JÕUDMINE!“
Loomulikult tunneb inimene süüd ja kahtleb kas käitus ikka õieti. Eks me kahtle isegi ja esitame endile samu küsimusi, aga linnuluud on juba nii haprad, et lähevad kergelt katki ja nende lappimine on pea võimatu. Nii, et ära põe ja sa tegid kõik õieti!
„Me küll aitaksime, aga ressurssi pole!“,ütlevad ministeeriumide härrased ja prouased.
„Minge metsa oma jutuga! Raha ei saa kunagi piisavalt olema, sest inimese vajadused, soovid ja plaanid on lõpmatud! See raha tuleb lihtsalt leida, sest arenenud ühiskondedes käitutakse nii! Ja üleüldse teie asi ongi see raha leida ja sellpärast te rahva palgal istutegi! Kui ei saa oma tööga hakkame, siis vabastage toolid empaatiavõimelistele inimestele! Nii lihtne see ongi“
Muide, ma tean kuskohast see puuduv ressurss või rahanatuke leida. Tuleb lihtsalt koondada 20-50 Keskkonnaameti, -inspektsiooni ning Veterinaar-ja Toiduameti tühikargajat ja selle summa eest saab kolmas sektor vägagi jõudsalt loomi-linde aidata.
Palju on räägitud kolmanda sektori tähtsusest ja inimeste rohujuure- ehk lihtsa inimese tasandil kaasamisest. Tühi lora puha ja pärielus ametnikud ja poliitikud ei taha sellest midagi kuulda. Viimasel Eesti Looduse Fondi poolt korraldatud ümrlaual, mis oli pühendatud metsloomade abistamisele, oli selle ehedaks tõestuseks – üleolev suhtumine, probleemide ignoreerimine jne jne. Asi lõppes isegi sellega, et minu väited ajasid keskkonnaameti prouat lausa naerma!
„Siin ei ole midagi naljakat!“, käratasin üks moment kui närv enam vastu ei pidanud.
„Ega ma naeragi, aga sa tood kogu aeg mingeid mõttetuid näiteid!“
„Kui ma neid teie tegemata töö kohta ei too, siis te väidate, et ajan üldist mula, millel pole alust! Kui toon näiteid, siis on jälle naljakas! Kuidas ma peaksin käituma?
Te vehite siin kõrgkooli diplomitega ja peate ennast targemateks ning meid kohtlete tülikate idiootidena. Te peate ennast lausa selle riigi omanikeks ja kõik ülejäänud on harimatud lollid talupojad! Ma pean siiski oma kohuseks teile meenutada, et see riik pole teie, vaid just „nendesamade“ lollide talupoegade oma ja kunagi tuleb ka inimeste arvamusega arvestama hakata!“
Palju on räägitud kolmanda sektori tähtsusest ja inimeste rohujuure- ehk lihtsa inimese tasandil kaasamisest. Tühi lora puha ja pärielus ametnikud ja poliitikud ei taha sellest midagi kuulda. Viimasel Eesti Looduse Fondi poolt korraldatud ümrlaual, mis oli pühendatud metsloomade abistamisele, oli selle ehedaks tõestuseks – üleolev suhtumine, probleemide ignoreerimine jne jne. Asi lõppes isegi sellega, et minu väited ajasid keskkonnaameti prouat lausa naerma!
„Siin ei ole midagi naljakat!“, käratasin üks moment kui närv enam vastu ei pidanud.
„Ega ma naeragi, aga sa tood kogu aeg mingeid mõttetuid näiteid!“
„Kui ma neid teie tegemata töö kohta ei too, siis te väidate, et ajan üldist mula, millel pole alust! Kui toon näiteid, siis on jälle naljakas! Kuidas ma peaksin käituma?
Te vehite siin kõrgkooli diplomitega ja peate ennast targemateks ning meid kohtlete tülikate idiootidena. Te peate ennast lausa selle riigi omanikeks ja kõik ülejäänud on harimatud lollid talupojad! Ma pean siiski oma kohuseks teile meenutada, et see riik pole teie, vaid just „nendesamade“ lollide talupoegade oma ja kunagi tuleb ka inimeste arvamusega arvestama hakata!“
„Aga kes on öelnud, et meie ühiskond on üldse valmis loomi-linde aitama. Palju on selliseid inimesi, keda metsloomad ja -linnud väga häirivad. Toon siinjuures näiteks linnadesse tulnud rebased ja tülikad kajakad. Kas enamus inimesi oleksid ikka nõus maksumaksja raha taolisele päästetegevusele kulutama?“
See on tegelikult väga õigustatud küsimus mu sõbrad. Me oleme harjunud mõttega, et inimesed on head ja enamus meist on kaastundlikud ning tunnistavad ka teiste liikide õigust elule. Aga tegelikult? Keegi võiks läbi viia erapooletu küsitluse, sest mind ennastki huvitaks väga see tulemus. Eestimaa Loomakaitse Liit oleks valmis seda hommepäev tellima kuid paraku see seaks erapooletuse kahtluse alla. Eks ole?
Ega neil uuringutel muidugist suurt mõtet ole? Te ei usu? Aga varsti saate teada, sest mäletatavasti tehti uuring ka rahvalt arvamuse saamiseks karusloomakasvanduste küsimustes. Tulemus oli üheselt nahaärikate vastane kuid keda see kottis? Isegi minister hüppas barrikaadile ja kiitis taolist äri ja loomade piinamist taevani! Järgmisel nädalal on asi Riigikogu suures saalis arutusel ja siis saate oma ihusilmaga näha kas rahva arvamust võetakse kuulda või kustakse Toompea mäe otsast taas kõrge kaarega harimatu matsirahva krae vahele ......
See on tegelikult väga õigustatud küsimus mu sõbrad. Me oleme harjunud mõttega, et inimesed on head ja enamus meist on kaastundlikud ning tunnistavad ka teiste liikide õigust elule. Aga tegelikult? Keegi võiks läbi viia erapooletu küsitluse, sest mind ennastki huvitaks väga see tulemus. Eestimaa Loomakaitse Liit oleks valmis seda hommepäev tellima kuid paraku see seaks erapooletuse kahtluse alla. Eks ole?
Ega neil uuringutel muidugist suurt mõtet ole? Te ei usu? Aga varsti saate teada, sest mäletatavasti tehti uuring ka rahvalt arvamuse saamiseks karusloomakasvanduste küsimustes. Tulemus oli üheselt nahaärikate vastane kuid keda see kottis? Isegi minister hüppas barrikaadile ja kiitis taolist äri ja loomade piinamist taevani! Järgmisel nädalal on asi Riigikogu suures saalis arutusel ja siis saate oma ihusilmaga näha kas rahva arvamust võetakse kuulda või kustakse Toompea mäe otsast taas kõrge kaarega harimatu matsirahva krae vahele ......
Loomade pealt on mõnus kokku hoida, sest loomad ei käi valimas!
Eesti juhtide käes pole tegelikult ka eriti hea kaardipakk, sest vananev rahvastik, väike rahvaarv, suurenevad sotsiaalkulutused, niru majandus ja olematud maavarad helget tulevikku just ei tõota. Kuidagi tuleb seda elukest aga korraldada ja nii lendavadki esimestena üle parda loomad kui tülikad kuluallikad.
Mina küsin aga nüüd seda, et kellele me järgmisena jalaga anname? Kas invaliididele või pensionäridele? Või hoopis väärarenguga lastele, sest tulu nad ei too ja ei hakka kunagi ka tooma. Riigi jaoks teevad nad pelgalt tüli ja viivad kaukast vaid raha välja? Selge on see, et keegi eelnimetatutest peab kaduma, sest RESSURSSI napib! Aga kes?
"Mina pakuks, et väärarenguga laste ja ullikeste pealt oleks kõige ohutum kokku hoida, sest ka nemad ei käi valimas! Aga otsustage juba ise kes veel peale loomade ei vääri Eesti riigis elamist ega normaalset kohtlemist!
Olen muide sel teemal ka varasemalt sõna võtnud. Nagu näha, siis aastad mööduvad, aga olukord on endine. Küllap praeguste valitsejate ja Eesti elu edendajate ajal nii jääbki!
Eesti juhtide käes pole tegelikult ka eriti hea kaardipakk, sest vananev rahvastik, väike rahvaarv, suurenevad sotsiaalkulutused, niru majandus ja olematud maavarad helget tulevikku just ei tõota. Kuidagi tuleb seda elukest aga korraldada ja nii lendavadki esimestena üle parda loomad kui tülikad kuluallikad.
Mina küsin aga nüüd seda, et kellele me järgmisena jalaga anname? Kas invaliididele või pensionäridele? Või hoopis väärarenguga lastele, sest tulu nad ei too ja ei hakka kunagi ka tooma. Riigi jaoks teevad nad pelgalt tüli ja viivad kaukast vaid raha välja? Selge on see, et keegi eelnimetatutest peab kaduma, sest RESSURSSI napib! Aga kes?
"Mina pakuks, et väärarenguga laste ja ullikeste pealt oleks kõige ohutum kokku hoida, sest ka nemad ei käi valimas! Aga otsustage juba ise kes veel peale loomade ei vääri Eesti riigis elamist ega normaalset kohtlemist!
Olen muide sel teemal ka varasemalt sõna võtnud. Nagu näha, siis aastad mööduvad, aga olukord on endine. Küllap praeguste valitsejate ja Eesti elu edendajate ajal nii jääbki!
