30 mai 2017

„Autojuhid tähelepanu! Kitsetited ja põdranoorukid võivad teele tormata!“

Linnupoegadest ja pesitsusajast olen rääkinud aastate jooksul nõrkemiseni. Lugude moraal on olnud ikka üks ja sama – inimesed, ärge turkige ja „päästke“, sest pole nad nii abitud midagi kui tunduvad.

Hülgepoegadega läks tänavusel kevadel lihtsalt ja nende kohta tuli vaid paar teadet. Nüüd on looduses käes aga see aeg kui pihta hakkab „kitse ja põdra ralli“ ehk, et just nüüd tuleb ka nende tegelaste kohta üksjagu kõnesid. 


Viimased neli päeva on selle ehedaks tõestuseks, sest abipalveid kitsetallesid aidata on tulnud nii Võru- kui Pärnumaalt. Ka eile hilisõhtul jäi Paidest väljasõidul, Olerexi tankla juures, inimestele silma üks tilluke teepervel kakerdav tegelane. Anu Pärnaste pidas auto kinni, sest ta lihtsalt ei saanud niisama mööda sõita:

„Mida ma tegema peaksin? Kitsetall on sõiduteel! Ilmselgelt on ema ta hüljanud!“


„Ei ole ta kedagi hüljanud. Nad käivadki vahepeal ära, aga siis tulevad tagasi. Ajage ta teelt minema metsa äärde ja kui ta liiga vagusi on, siis kasvõi hõõruge kuni kisama hakkab – ema peaks läheduses olema ja vastab. Siis laske ise juba jalga ja küll nad hakkavad saavad.“

„Hästi, me proovime.“

„Kui jänni jääte siis helistage meie Virgele, ta elab Paides ja tuleb appi!“

„Ma tunnen teda, tänud!“



„Ärge turkige! Ärge sekkuge kui looma elu just ohus pole!“, on mantra, mida ma alalõpmata korrutan. Teinekord on aga vaja sekkuda ja tundub, et mõnepäevase Paide kitsebeebiga ongi just selline olukord:

„Kuule Heiks, tal on suu imelikult lahti ja kokku ei lähe! Tundub, et ta on autolt paugu saanud! Äkki on lõualuu katki?“

„Ai pagan! Siis oleks röntgeni vaja. Kas sa selle loomaarst Rajaga teed koostööd ja kas ta öösel võtab vastu?“, küsin Virgelt.

„Ei tea, pole enne vajadust olnud.“

„Siis homme peaks vastava koostööleppe sõlmima kui mees nõus on. Kas sa kitsetalle ööseks saad ära paigutada? Ma tõesti ei viitsi enne südaööd sinna tulema hakata?“

„Saame hakkama , helistame hommikul.“


Antud juhul oli sekkumine õigustatud ja eks pärast põhjalikumat uuringut selgub kui hullult metsasukas pihta sai. Mõistagi on rohkem kui kahtlane, et pärast päevi kestvat ravi emme oma võsukest ootab, aga pole hullu – kitsetitti oleme enne üleslutitatud ja teeme seda ka edaspidi. Valmisolek taoliste tegelaste elule aitamiseks on loomakaitse liidul igatahes olemas.

Ka põdrad on praegu pisipere ilmale toomisega lõpusirgel. Tõsi, vastsündinud ja hädas põdratittede kohta pole ma saanud eales ühtki kõnet. Küll aga aastased vasikad teevad alati parajalt peavalu! „Miks siis nii?“, küsite nüüd kindlasti. Asi on tegelikult lihtne, sest emmed ajavad nad minema, et pisikesestele keskenduda ja nii nad siis nagu peata kanad ringi töllerdavad kuniks matsu jagama hakkavad ning emmeigatsusest üle saavad.

Kitsetall elas öö üle. Vaeseke millist valu ta küll tundma peab, aga abi on teel ja loomalapsel tuleb veel õige pisut kannatada. Eks ma annan teile mõistagi teada kuidas meil kliinikus läks.

„Küsige abi kui te loom hädas on! Ärge häbenege!“, olen ma loomaomanikke ikka õpetanud, sest eestlane on ju individualist ja võõraid tülitada ei julge. Tõsi ta on ja eks see käib ka minu enese kohta. 


Alates tänasest see aga muutub, sest ilma rahata ei ravita ka meite loomi ning sestap hakkavad nüüd ja alati või vähemalt nii kaua kui ma liidu lipu all tegutsen, loomalugude lõpus olema Eestimaa Loomakaitse Liidu annetusnumbrid. Kes meie tegevust toetab ja tal parasjagu võimalik on, see helistab. Kes arvab, et see on aja ja raha raiskamine, see mitte. Lihtne! Mina tänan!