10 märts 2019

"Pühapäevane positiivne lugu - Champsil külas"

Champs kolmjalg tervitas meid kõva haukumisega, et tulijad ikka teaksid "sigakurja" valvuriga arvestada. Ruudi klähvis vastu, et Champs üle oma varju ei hüppaks:

"Halloo, mina olen tegelikult Liivimaa kiireim ja osavaim murdja!"

Ja nii need kaks kõige vingemat koera kokku saidki. Pistsid aga koonud kokku, et seejärel kumbki omas suunas kabuhirmus minema kapata. 

Aadu, va vanake ei teinud noortest välja ja magas kogu selle aja oma uuel diivanil ehk kaubiku tagaistmele tehtud pesas.

"Ei mina viitsi välja ronida. Lumi ja jää ka maas. Kui soojaks läheb, teen mõlemale tuule alla", uudistas ta ukselt ning kobis istmele tagasi ja keeras kerra.

"Champsile on vaja vist uut kodu otsima hakata", lausus korraga koera eest hoolitsenud Erko murelikult.

"Miks? Kas ei sobi lastega või?"

"Ei-ei! Kõigiga sobib väga hästi! Ta on ultrasuper koer, aga ma olen gängi jaoks üsna kasutu, sest Champsiga koos ma hoiukodusse rohkem hädalisi loomi enam võtta ei saaks."

"See on küll poogen! Järelikult ei võta. See on suur asi, et sa ta pärast oppi üles tuunisid. Tegu pole enam ka mingi argliku väärkoheldud koeraga vaid kutsa on täitsa omas kodus! Vägev töö! Ole sa meheks ja suur aitäh! Mina ei võta ka praegu rohkem kedagi - aitab Aadust ja Ruudistki!"


Champs kuulas seda kõike turvalisest kaugusest pealt nagu kartes, et tulin talle järele.

"Ära ole nüüd selline ja tule siia! Ei ma vii sind enam kuskile!"


Ei ta tulnud ja koer lähtus vanasõnast, mis käseb pigem karta kui hiljem kahetseda. Mul endal on samasugune kogemus ühe surmamõistetud dobermanniga, kellele ühkesakümnendatel kodu pakkusin.

Kui ta endised peremehed tulid, siis kadus magamistuppa ja värises hirmust, kuigi mehed polnud temaga sugugi halvasti ümber käinud. Risti vastupidi. Poole aastaga see hirm kadus, sest siis oli Petra juba veendunud, et sellest kodust teda enam ära ei anta. Küll ka Champsil see kindlus ajapikku tuleb. Ka Ruudi peab veel õppima ja kohanema, sest ega temagi lapsepõlv kenamete killast olnud. Aadul on kõik muretsemised õnneks juba seljataga.

Hip-hip-hurraa ja katame lauad - Champsi eksirännakud on lõppenud ja lõpuks on ta sellises kodus, kus temast väga hoolitakse! See koer ja tema eest hoolitsev pere on eraldi korralikku pikka lugu väärt.

"Küll ma selle ka valmis kunagi filmin", kordan ma aadulikult."Ei miina viitsi välja ronida. Lumi ja jää ka maas. Kui soojaks läheb, teen kõikidele reporteritele tuule alla ning vorbin valmis maailma parima koeraloo!"