17. märts 2019

"Nagu isa nõnda poeg!"

Vanemad annavad ikka oma võsukestele eeskuju ja määravad paljuski nende edasise saatuse. 

Loomapäästegängi Lääne-Viru bossi Erko Elmiku poja Kaareli saatus on juba issi poolt ettemääratud - kogu papp läheb loomadele, ise on näljas-paljas, võlad kaelas, kohtutäiturid kukil jne terendavad silmapiiril ning kõik puha issi süü.

Erko on hakkamist täis ja on pakkunud väga rasketele operatsioonijärgsetel kutsadele hoiukodu. Nii ta neid siis ravib ja sotsialiseerib kuniks Champs Kolmjalg jääbki nende juurde. No ei suuda mees enam lahti lasta ja niigi paljukannatanud koerale veel lisakurbust tekitada. Jummel tänatud!


Lisaks käib Erko ka kõik gängi masinad senti oma vaeva eest küsimata üle ja vaatab, et tehnika orlungis oleks. Ma teeks ise muidugist selle ära, aga ei saa, sest mul on nii kuldsed käed, et nendega töötamine on keelatud! Kurb!

Nu vat ja sõitsin täna taas Erko juurde, et üks bussidest tema juurde jätta ning pärnakate massin pealinna "kleepimisse" tuua. Erko tegi sinna ka puuri sisse, et elukad kohe luuki avades vehkat ei teeks ega abistajaid rünnata saaks. Sõidan mina tagasi ja siis näen korraga kotikest armatuurlaual, millel ilutses kirjake:

"Kaarel Elmikult Loomapäästegrupile"

Ma kohe helistama ja Erkoga torisema:

"Ei tohi laste taskuraha ära anda ega võtta! Ärge jamage. Me väldime laste ja eakatemate inimeste pappi kui võimalik. Nad sul niigi ju abiks ja ülehomme hakkavad "loomaasja" meie eest edasi ajama!"

"Ta ise nii väga tahtis, aga ei julenud sulle otse anda. Seepärast panigi salaja autosse. Ega ta mullegi alul öelnud."

"No kiida teda taevani ja täna südamest, kuigi mnjah ..... 
See on ikka megasuur asi kui laps kommist ja nännist loobub ja loomade abistamiseks üle neljakümne euro annab. Ma olen päris sõnatu kohe ....."