"Elu vana koeraga"

Haigused ja hädad käivad ikka inimesi mööda. Tegelikult turnivad nad ka mööda loomi ja teisi elukaid. See pole uudiseks ühelegi loomaomanikule ja kui lõpusirge hakkab paistma, siis ei jõua ää kiruda seda ebaõiglust kui vähe elupäevi ikka neile antud on.

"Heiks, ma väga hästi enam ei viitsi. No pole jõudu. Las ma tudun."

"Tudu-tudu, aga ää loodagi, et sa veel minust lahti saad! Ma olen nimelt salaloomapiinaja. Kapis nii öelda veel!"

Taadu-Aadul käis taas peast miskit läbi, ühe silma viskas "halliks" ning need on plikil nagu hiinlastel. Ega ta väga liikuda muidugist ka viitsi. Las aga vedeleb ja sestap jagasin jalutuskäigud kaheks - Ruudiga pikem ring, Aaduga lühike maja esisel muruplatsil, et täis põis olemist veel kehvemaks ei teeks.

Eile padja ja teki pärast võitlemist polnud nagu tavapäraselt. Sitt märk. Mingi aeg ta siiski tuli jälle ligi ja litsus end minu vastu. Aadu on nagu naiska, kes voodis kaissu poeb ja füüsiline kontakt lihtsalt peab olema. Enamasti on see väga lahe. Teinekord ajab aga totaalselt närvi kui ta kujutab ette, et pean mulle eraldatud 10 sentimeetrisele alale mugavalt ära mahtuma.

Natuke oli tal raske hingata ka ja sestap hoidis pead üleval. Olin talle siis seltsiks ja proovisin seda kulupead toetada. Passisime telekast rämedat porri kui ta kuskil kolme paiku sõna otses mõttes mu najalt vaikselt "alla voolas" ja tuttu jäi. Siis viskasin ise ka silma kinni.

Panin vaimu valmis, et äkitselt on hommikul ärkajaid seal koikus vaid üks. Õnneks nii ei läinud, kuigi õue minekust ta vaimustunud polnud.

"Oki-toki, passi siis voodis ja tee laisa koera päev! Orgunnin täna imavaid vaipasid!"

"Ära jama! Ega ma nii väeti ka nüüd ole!", ajas ta end vapralt jalule kui Rutsiga õue sättisime. Kõndis küll ja tundub, et täna on juba parem olemine.

Ta tervislikku seisundit saab hinnata selle järgi kuidas ta end ravida laseb. Kui juba tervis parem, siis see talle üldse ei sobi. Kui kehvem, siis tee, mida iganes heaks arvad.

"Las mina panen silmatilku!", haugatas korraga dr. Ruudi. "Sa oled juba kehva nägemisega ja torkad veel Aadul silma välja!"

"Kao minema ja ära sega! Üleüldse ära trambi siin voodis ning lase Aadul olla!"

Viimane käsk teda mõistagi eriti ei kottinud. Pärast hommikusi protseduure võtsin ette salarelvad ja panin toiduks sellised konservid, kus liha rohkem sees kui elusloomadel. Kirjade järgi vähemalt.

Nii kui kell 10 kukub, siis läheme kohe kliinikusse, et loomaposijad Merili ja Ketlin talle salajast imeravi teeks. Neil on nimelt mingi salaretsept Jägermeistrist, Vana Tallinnast, Tärpentiinist ja Torusiilist, mis Aadule paariks-kolmeks kuuks eluvaimu sisse puhub. Enne on toiminud. Loodevasti on ka nüüd abiks ning ehk juba homme õhtul toimub jälle ehtne võitlus iga sentimeetri peale me koikust. Väk!

"Anna andeks Aadukene, aga nii lihtsalt sa minust veel ei pääse!"