12. märts 2018

„Joodiknaise käest pääsenud retriiver otsib kodu!“

 „Elasid kord Tallinnas, rõõmsalt eite-taati
naisel juuksed punased, täpselt persest saati
eit ei tahtnud elada ja tundis hingepiina
küllap sellepärast ta, nii väga armastaski viina .....“


Taolise vemmalvärsiga algas üks pikem luuletus, milles iseloomustasin kunagi naist, kes mind kohtu ette taris ja minust „julma naisepeksja“ tegi. Kohtus selgus ka rida üksikasju, mis mu silmaringi kenakesti avardasid, sest senini olin asjadest hoopis teistmoodi aru saanud:
  • Alkohoolikutest naisi Eestis pole!
  • Vaimselt ebastabiilseid naisi Eestis ei ela!
  • Kui mees tarbib erinevaid rahusteid, on ta närvihaige. Naiste puhul on tegemist toidulisanditega.
  • On eluliselt mitteusutav, et naine mehele kallale läheb!
  • On eluliselt mitteusutav, et naine last lööb!
  • Mehed valetavad. Naised mitte.
  • Naine on alati ohver ja kui eelnev vastab isegi tõele, siis selle põhjustajaks on siiski mehed.
Sestap alustan seda lugu uuesti. Paha ja julm mees pöördus Loomakaitse Liidu poole ja väitis, et tema koera elu ja heaolu on endise abikaasa juures ohus. Valetava mehe väitel on naine praktiliselt kõik päevad purjus ja koera ei toida. Ka pole mitte keegi mitte kunagi näinud, et naine koeraga jalutamas käiks.

Kuna tegemist oli väidetavalt probleemse naissoost koeraomanikuga, siis reageerisid sellele juhtumile ka liidu naised Katrin Lehtveer ja Helena Kuhi. Eks ikka selleks, et välistada hilisemad süüdistusi seksuaalses ahistamises, solvamistes, ebaviisakas käitumises ning füüsilise ja vaimse vägivalla kasutamises.

Mida Kats ja Helena siis nägid? Kuna joodiknaisi pole Eestis olemas, siis nimetagem seda inimest „olevuseks“. Katrin kirjutas mulle:

„Nai*e oli ka korteris, istus voodi peal ja vaatas meie tegevust pealt täiesti apaatse pilguga. Mulle tundus, et ta ei saanud üldse mittemillestki aru, mis toimus. Kas ta oli purjus või laksu all, ma isegi ei saanud aru. Igatahes ei öelnud ta ühtegi sõna vaid lihtsalt vaatas tuima tühja pilguga“.

Koer polnud näljane, aga alatoidetud kindlasti. Uhke nimega Angel Dorado kepsles rõõmsalt meie vabatahtlike ümber ja tegi sõprust. Perenaist polnud koera jaoks olemas ja see ükskõiksus oli vastastikune. Kuigi mees väitis, et kuldne retriiver on tõupuhas, siis esitatud dokumendid seavad sellel nüüd küll kahtluse alla. Nii, et räägime pigem kuldse retriiveri-laadsest vahvast koerapoisist ehk siis taas on tegemist olnud mingi isehakanud kennelklubiga, kes jagab inimestele suvalisi "pabereid", millel pole vähimatki õiguslikku alust. Inimene ostab koera ja usubki sinisilmselt, et tal on paberitega tõukoer, aga ega teda saa ka süüdistada, sest kes selle bürokraatiga ikka suudab peensusteni kursis olla.

Kuna valetava mehe jutt tundus sedapuhku veidral kombel tõele vastavat, siis tegid meie naised O.T nimelisele „olendile“ ettepaneku koerast loobumiseks ja nii saigi Loomakaitse Liit keset pühapäeva ühe väga ägeda hoolealuse juurde. Sügisel nelja aastaseks saavale Inglile pandi rihm kaela ning Katrin ja Helena asusid tulekule. On märkisväärne, et koer ei pööranud isegi pilku endisele perenaisele ja kibeles minema. Ka „olevusel“ oli täiesti ükskõik – peni ei väärinud isegi viimast pilku ega paitust.

Kuidas koer õues käitus? Katrin kirjutas:

„Jalutada ta rihma otsas absoluutselt ei oska ja seega on üsna tõene, et koeraga õues väga ei käidud. Ilmselt sai koer üle pika aja esimest korda õue. Millal ta enne seda väljas käis, ei oska öelda. Oleksid sa näinud kuidas ta kohe lumes püherdama hakkas, see oli nii vahva. Siiski on ta nagu veidike valvel, mis võib samuti olla tingitud sellest, et väljaspool tuba tundub kõik uus ja väheke ohtlik.


Autos sõidab ilusti, kui muidugi sinna püsima jääb. Sisse hüppas ilusti, aga nii kui luuki kinni panema hakkasin, oli kohe väljas tagasi. Hästi armas ja tore koer on, aga loomulikult peab temaga nüüd hästi palju tegelema. Tundub, et õppust võtta ta tahab ja õnneks ei pelga ta ka inimest. Hästi kahju, et inimesed võtavad koeri ilma mõtlemata ja seejärel suhtuvad neisse nagu segavasse faktorisse.“



Hetkel asub Angel Dorado Loomakaitse Liidu hoiukodus Kalamajas. Täna-homme käime temaga kliinikus ja kontrollime tervise põhjalikult üle. Mõistagi saab ta ka kõik vajalikud vaktsiniid. Seejärel on ta valmis uude armastavasse koju minema.

Kui sa arvad, et sa oled seda ilusat ja uhket koera väärt, leiad aega tema koolitamiseks ning suuad pakkuda armastust ja kodu, siis võta palun ühendust:

katrin@loomakaitse.eu ; 50 83 336


Loovutustasu on nagu meie loomadel ikka – 60 eurot. Igaks juhuks mainin spekulantidele, et anname koera ainult päriskoju ja tuleme hiljem ka kontrollima, et tal ikka hästi läheb. Nii, et võimalikku hõlptulu selle väidetava tõukoera müügiga te ei saavuta. Mina tänan!

NB! Fotodel nähtavat kotikest kuldse retriiveri hinnalise kakaga me koeraga kaasa ei anna!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar