17. märts 2018

"Soome rahvusringhäälingusse loomareporteriks!"

"Su nägu oleks nagu tuttav?", pärib soomlaste rahvusringhäälingu toimetaja Nina Malmberg.

"Ma olin kunagi ammu teles loomareporter", tulistan puusalt vastu.

"Oi-oi-oi, Soomes pole ühtegi taolist. Tule meile tööle."


"Nalja teed või ja vaevalt te vaesed mulle maksta jõuate! Eestis saavad isegi kaamerameeste kotitassijad kaks ja pool tuhat pihku osalise töö eest. Reporterite palgad algavad, aga ..... "

"6000, ei 7000 puhtalt kätte iga kuu! See on prooviperioodil, hiljem tõstame 11 tuhande peale viie kuu pärast. Ainult tule!", ei lase ta mul laest võetud numbritega luiskelugu lõpetada.



"Okey, võin ju tulla ka kui te mind nii väga tahate ja vajate", venitan justkui vastumeelselt. "Millal ma tööle pean tulema?"

"Hakka kohe pihta."

Ja nii ma tõmbasingi oma esimese võttepäeva Sõle loomakliinikus käima. Loo moraal on see, et tuleb osata end müüa ja tööandjale luiskamine võib kasu tuua.

Loomakaitse Liidu poolt kinkisin eesti ja soome rahva sõprussidemete tugevdamise nimel Ninale ka kutsika, kes talle üliväga meeldis. Edaspidi saavad kahe riigi suhted ainult veelgi paremaks minna.

Selle loo põhieesmärk oli muidugi oma endisi kolleege närvi ajada ja kadedaks teha, sest tegelikult saavad nad sotsiaaltoetust, mitte palka. Ahahaa, paras!

Kui siin juba puistamiseks läks ja lõpuni aus olla, siis see pole tegelikult pärismikrofon vaid tõmbasin muhvi lihtsalt monostatiivile otsa. Poleks vist pidanud seda ütlema, sest vaevalt, et keegi aru sai.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar