23. märts 2018

"Tõukoeralaadsete "hullud päevad" näitavad rahunemise märke, aga lugu tuleb hoopis kassist!"

Loomakaitse liidu "hullud päevad" näitavad rahunemise märke ja täna võtan ka meilidele vastamise ette. Ega ma seal midagi tarka ütle:

"Koerad on haiged ja karantiinis. Seega päriskoju neid veel ei saa lasta. Ma ise kutsikatele kodude otsimisega ei tegele ja suures osas on antud missioon minu jaoks lõppenud. Soome riigis tuleb veel natuke asjatada, et mõned plaanid ellu viia, aga üldiselt keskendun taas tavalistele teemadele.

Kõige paremat ülevaadet omab ELL Põhja-Eesti regioonijuht Katrin Lehtveer 50 83 336, katrin@loomakaitse.eu

Uurige temalt. Tänan huvi tundmast ja abi pakkumast."


Lisaks tõukoeralaadsete sooviti kodu pakkuda ka viiele krantsile ja see rõõmustab mind väga. Vabatahtlikke tuli juurde ja mõistagi tahetakse kõikse rohkem kaasa lüüa rahva seas aina popimaks muutuva "LOOMAPÄÄSTE-GÄNG'i" tegemistes. 

Lisaks tuli vihjeid teistegi "millerdajate" kohta ja eks hakkan neid nüüd siis tasamisi salahilju kontrollima. Tuli ka tarvikute ja toiduabi. Tõttöelda pole mul nendestki headest inimestest ülevaadet ja esimese hooga kargavad pähe sellised nimed nagu Triinu Maandi, perekond Merimad, soomlaste "Reccu rescue", Magnum, Optimer .....

Olge te tänatud! Täna ei räägi ma aga üldse koertest vaid kassist, surnud kassist. Mäletate küll, et postitasin hiljuti video, kus auto alla jäänud kiisuke piinles.

"Sähke vaadake, kes omi kasse õue lasevad. Sähke vaadake autojuhid, kes sõiduajal moblat passivad või lihtsalt kassinäraka pärast pidurdada ei viitsi. Need piinad on teie töö!"

Ohh sa raibe, kus kommentaarium lõi kihama. Kaunishinged oksendasid, minestasid ja kirusid nagu jaksasid:

"Sellist asja ei tohi näidata, sellist asja ei tohi näidata! Sigadus! Sadist!"

Tohin, pean ja näitan tulevikuski, et teil oma mugavustsoonis ja roosas mullis eluke liiga kenaks kätte ei läheks! Mäletavasti viisin kiisu surnukeha Ardu bussipeatusesse tagasi ja asetasin kuusepuu alla. Eks ikka selleks, et pererahvas ta üles korjata ja maha matta saaks.


Kolm päeva tagasi sain FB messingeris kirja, kus päriti, et kas käisin ära? Olin Treppoja kutsikatega nii ametis olnud, et jaganud kohe matsu. Kirjutaja nimi ei öelnud esialgu midagi ja kerisin vestlust veidi üles kuni märakasin sõna "kass". 

"Ahhaaa, mingi kassijama jälle!", polnud mul aega süveneda. "Pole ma ühegi kassi juurde jõudnud ega jõua ka lähitulevikus! Pole aega lihtsalt, meil on hullud päevad kutsikatega! Vabandan!"

Vastus teele pandud, tormasin kliinikusse, kuhu olin nagunii juba hiljaks jäämas. Pärastlõunal telefon helises:


"Sõitsin 200 kilomeetrit maha, aga ei leia kuidagi seda kiisut!", helistajaks aastaid eelkõige kasse aidanud, aga ka meie vastne "loomapäästegängi" Võrumaa vabatahtlik Anneli Aarma-Wilde.

"Mis pagana kassist sa räägid?"

"Ma hommikul kirjutasin ja sa ütlesid, et pole olnud aega käia. Mul ei andnud süda rahu, et kuidas ta seal vedeleb ja sõitsin Ardusse.  Kus ta on? Ma võtan kaasa ja matan ise maha."

"Kuradi kurat! Ma võtsin ta sealt juba nädal aega tagasi ära kui keegi polnud reageerinud. Appikene! Mulle ei tulnud su nimi üldse tuttav ette ja siva vastasin. Arvasin, et mingist muust kassist on juttu! Pagan küll ja mul on nii häbi! Nüüd sa raiskasid nii palju aega ja bensiini. Anna mulle andeks!"

"Pole hullu ja ega see sõit tühja läinud. Ma tõin teistele Ardu kassidele ka süüa. Ma tean neid kõiki vanast ajast. See, kes auto alla jäi, oli paari aastane ja nägi ilmavalgust tunamullu kevadel. Ta polnud kodukass. Ma usun, et ei eksi, aga pead ei anna ka!"

Vat selline lugu siis suhtumisest loomadesse - ühed lasevad hulkuma, teised ajavad alla ja kolmandavad tulevad riigi teisest otsast kohale, et korjused maha matta.  Ardu bussipeatuse taha oli keegi küünla jätnud ja põlema süüdanud. Kuna tegu oli ilmselt hulkuva kassiga, siis pererahvas seda ei teinud. Ma tahaksin loota, et seda tegi autojuht, kes sõiduteel olevat kiisut ei märganud ja ta surnuks sõitis ........


2 kommentaari:

  1. Mina olin üks nendest "kaunishingedest" kes sai trauma sellest. Ma ei ütle, et seda ei tohi näidata aga on äkki võimalus postidada nii, et need videod ei lähe automaatselt käima. Olen (ise pean ennast :)) vastutustundeline loomapidaja, minul ei hulgu loomad ringi ( 2 koera ja 1 kraavist päästetud kass), ma ei suuda neid videosid vaadata, mina saan sellest trauma...see hääl on siiani mul peas :(
    Nägin lapsena kuidas kõrval maja koer murdis kassi maha, õigemini murdis tal selja ja siis see kass piinles ja karjus seal. See kass oli kõrvalt trepikojast Murka. Ma tundsin ennast nii abituna. 80 ndate lõpus ei olnud kahjuks loomakliinikuid kuhu kassi abisaamiseks viia. See kummitab mind siiani ja kui ma nägin seda videot vilksamisi ja kuulsin seda häält... see oli KOHUTAV!!!

    Arvan, et need kes suudavad loomale otsasõita, neile ei mõju need videod aga need kes hoolivad enda ja teiste lemmikutest, neile on see šokeeriv.

    Parimatega ja edu soovides loomade aitamisel.
    Tiia



    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere Tiia,

      Seda, et video automaatselt käima ei läheks, saate ise oma facebooki seadetest muuta. Seadete all on koht autoplay ja selle siis saate kinni panna. Sel juhul saate olla kindel, et teie jaoks ei käivitu kogemata ükski traumeeriva sisuga video.

      Tervitades,
      K

      Kustuta