8. märts 2018

"Ardu rahvas! Auto alla jäänud kiisuke ootab maha matmist!"

Just nii nagu allolevast videost näete, piinleb üks auto alla jäänud loomake. Tõmbleb ja tema karjumine lõigub ka endale justkui lihasse, sest vaesekese valud on kohutavad. Inimestel pole pahatihti südant selle märkamiseks või teadvustamiseks. 

Enamasti me ei tahagi taolistest asjadest midagi kuulda, aga ületage ennast, sulgege korraks silmad ja mõelge endid selle kassi asemele sinna maanteekraavi. Mõni ütleb, et taolist asja pole vaja üldse pildistada. Väga mugav seisukoht roosamannas edasi püherdamiseks, aga minu arust tuleb taolised juhtumid just autojuhtidele näkku paisata. Äkki hakkavad vähemalt mõned mõtlema milliseid piinu nad võivad elushingedele valmistada ......

Tänasel Naistepäeval jäi Ardus, otse bussipeatuse juures auto alla omapäi jalutanud ning teed ületanud isane kass. Täpselt keskjoonel sai ta laksu kirja. Kuigi loomad võivad teele joosta ka väga ootamatult, siis antud juhtum paneb siiski kukalt sügama - liiklus oli hõre, teekate kuiv ja nähtavus paremast parem. Kõikse tipuks on seal ka liikluspiirang 50 km/h, aga küllap oli juhil tähtsamat teha kui teed jälgida.
Vägagi võimalik, sest sõidu ajal mobiilis surfamine on tõusnud liiklusõnnetuste põhjustajaks number 1! Nii mulle vähemalt üks ARK-s töötav instruktor kinnitas.

Loomakaitse Liidule andis hädasolevast kassist teada Eha Hallap poole kaheteist paiku ja ole sa tuhandest tänatud! Kuna koht on mulle suhteliselt lähedal, siis ajasin roobad selga ja lõin autole hääled sisse. 

Vaatepilt oli masendav ja vigastused karmid. Hingekriipiv kräunumine oli kaugele kuulda. Bussipeatuses seisvat naisterahvast ja tema poega see ei häirinud. Imelikud inimesed!

Ühe minuti jooksul klõpsisin kiiruga mõned fotod, sest muidu ju ei usuta, et loom alla jäi või et tal valus on.

"Loomakaitsjad mõtlevad kõik ise välja, et raha välja petta", röögib nii mõnigi tarkpea. "Me ei taha sellist pilti näha!"

Mõnel läheb juba vaatamisest süda pahaks, aga mina pean neid oma kätega kokku lappima ja kliinikusse tarima! Mina ka ei taha näha! Igaks juhuks selgitan fotomaterjali tähtsust:

  • Algselt ei tea kunagi kas loom jääb ellu või mitte ning me sõltume annetustest. Et välistada süüdistusi, on pildid head ning tagavad ka ravirahad. 
  • Hariv pool ehk teo tagajärje nägemine paneb mõned ehk mõtlema. 
  • Vigastatud luumurdudes looma ei tohi kunagi kohe haarata ja autosse visata, sest näiteks murdunud roie võib siseorganeid vigastada. Lisaks võib valudes loom rünnata. 
  • Kodulooma otsib ilmselt peremees ja fotod on paremad igasugu kirjeldusest a la hall kass, nelja käpa ja sabaga .....
  • Väärkoheldud loomade puhul on tunnismaterjal ülioluline, sest on olnud juhtumeid, mil loomad hiljem "haihtuvad" ja omanik väidab, et tal pole kunagi looma olnudki.

Ühtekokku kulus vaatluseks umbes minut ja siis klõpsisin ka pildid.  Nõus, et seda on paha vaadata, aga loodan, et nägemine hoiab tulevikus nii mõnegi avarii loomadega ära. 

"Kurat! Ajasin mingi kassiraipe alla!", on autojuht särgile loksunud kohvi pärast pahane. 

Sähke ja vaadake mida see tühipaljas "süütu allaajamine" loomale tegelikult tähendab!

"Ilmselt päästa teda ei saa, aga vähemalt piinadest aitame priiks! Valust ja hirmust vabastamine on ju täiesti minu võimuses", mõtlesin veidi karmimalt gaasipedaalile vajutades. Liiklusolud olid 5 + ja kupatasin lubatust kiiremini. See valu ja meeleheitlik kisa lihtsalt panevad kiiremini tegutsema. Muidugi arvestasin võimalusega, et politsei peab kinni.

"Kas satub mõistev ametnik või seadustest näpuga järge ajav võmm? Juhul kui viimane, siis ei saa kiisu nii pea abi, sest protokolli koostamine võib võtta terve igaviku!", olid vaid mõned mõtted. 


Siinjuures tuleb muidugi mainida, et kõik politseinikud on pole kaugeltki kuivad-ranged ebainimlikud  tähenärijad. Näiteks kolmel korral on mind 11 aasta jooksul ka liigse kiirustamise pärast kinni peetud. 

Pollarid olid aga mõistvad, viskasid hädasolijale pilgu peale ja soovisid head teed ning loomale kiiret paranemist. Täna ma nendega õnneks ei kohtunud ja napp pool tundi hiljem astusime koos kiisuga Jüri loomakliiniku uksest sisse. Esimese asjana susasime valuvaigistava süsti naha vahele. 

Ma ei hakka teie tuju ja söögiisu vigastuste üles tähendamisega ära rikkuma. Pauk pähe oli ikka karm, aga nüüd kasutage juba oma kujutlusvõimet, mis üks autoratas väikese looma peaga teha võib. Lisaks oli kõuts ka nii alajahtunud, et kraadiklaas ei hakanud isegi tööle ehk alla 32 kraadi. Järelikult oli vaene hing seal enne ikka jupp aega lamanud kuniks Eha teda märkas.   



"Tulge kohe appi! Koer jalutab vabalt ringi!", on üks peamisi abipalveid.


Minu poolest las jalutab ning küll ta koju läheb. Sellistele väljakutsetele ma enam ei reageerigi, sest hulkuvate loomadega tegelemine on omavalitsuse ja varjupaikade rida. Kui koer on ka päriselt hädas, siis mõistagi sekkun. 

Aga vat liiklusõnnetusest teada andmine on ülimalt oluline ja meid ei koti, et sa ta ise alla ajasid vaid ikka see, et loom kiirelt  abi saaks. Kahjuks ei viitsi enamus autojuhte ja pealtnägijaid sellise "tühja asja" pärast vaeva nägema hakata, aga jää on sulamas ning olukord muutub vähehaaval paremaks.


Eesti-aja alul jäi ka mu enda kass auto alla ning ma isegi nägin kuidas ta tänavalt ära koristati. Võtsin igasugu linnaametnikega ühendust, et korjust kätte saada ja korralikult maha matta. See aga ei õnnestunud ja tänaseni pole hing rahul, et üks mu loomadest ilmselt Väike-Maarjas tükeldati ja süldiks keedeti ...

Seetõttu viisin ka selle Ardu kiisu tagasi täpselt sinna kuskohast ma ta leidsin. Asetasin linasse mähitud keha väheke teest eemale, kuusepuude alla. Eks ikka selleks, et omanik saaks ta ühes võtta ja koduaeda väärikalt maha matta. Nii, et laske aga sõna liikvele....


Bussipeatuses silmasin kuulutust, milles otsitakse veel ühte uitama läinud kiisut.

"Äkki oli sama kass? Vist ikka ei olnud", mõtlesin numbrit kirja pannes.

Liiklusõnnetustes viga saanud loomad on meie põhikunded ja aina kiiremini veerevate "rataste" all saab vigastusi sadu loomi igal aastal. Meie toimetame nad arstile ja kuigi alati päästa neid ei õnnestu, siis ka valust vabastamine on ju igati nende huvides. Eks ole? Mõistagi vajame me selle juures teie abi ja annetajatele suurimad tänud. 



Eestimaa Loomakaitse Liit

  • EE742200221052074915 (Swedbank)
  • EE441010220252652225 (SEB)
Loomade ravi saad toetada ka helistades liidu annetustelefonidele:
  • 9000 777 (5.-) 
  • 9000 888 (10.-) 
Tervitustekst tuleb kindlasti lõpuni kuulata, sest muidu annetust ei toimu. Sinu raha kasutame: 
  • Vigastatud metsloomade ja –lindude raviarvete tasumiseks
  • Liiklusõnnetuses viga saanud lemmikloomade raviks
  • Hüljatud ja väärkoheldud loomadega seotud kuludeks
  • Loomade transpordiga seotud kulude hüvitamiseks
  • Asenduskodudes asuvate loomade ülalpidamiskulude katteks
  • Loomakaitse Liidu jooksvate kulude katteks ja jätkusuutlikkuse tagamiseks
  • Loomade kannatusi vähendavate teavitus- ja koolitusprojektide läbi viimiseks
  • Loomade väärkohtlemisega seotud kohtukulude katteks

1 kommentaar:

  1. Ka minu pisike liidule aeti tedasi alla ülekäigurajal. Kiisuke oli vaid 6kuune. Minu ema läks tööle ja kiisuke läks talle järgi. Kiisuke aeti alla alevis, kus on lubatud sõidukiirus 30 km/h, kuid auto kihutas alevis mööda nii kiiresti,et naabitädi ei jõudnudki autot tähele panna. Ta ei jõudnud vaadata milline see oli. Minu kiisuke sai küll koheselt surma, kuid see oli õudne.Ta tõstis kiisuke teeäärde. Muidugi läks minu emane kiisu oma pojakest otsima ja sedasi puutus ta kokku rebastega, proovides oma surnud pojakest sebase käest päästa, kuid kui ta koju jõudis, teatas ka naaber, et meie kiisuke jäi auto alla ja rääkis,mis kõik veel juhtus. Kiisukest otsima minnes polnud teda enam seal. Ilmselt viis rebane ta ära. Kuid sellega asi ei lõppenud nädal aega hiljem jäi kadunuks ka minu emane kassike. Minu jaoks oli see väga raske aeg, sest äsja olin ma seisnud silmitsi verevähiriskiga ja sellest välja tulnud nüüd olin ma aga ilma oma kassikestest, kes mulle sel raskel ajal toeks olid olnud. Sellest on nüüdseks küll paar aastat möödas, kuid endiselt teeb see tohutult haiget. Kui ma väike olin tahtsin ma saada loomaarstiks, kuna tahtsin päästa kõiki loomi siin maailmas, kes abi vajavad ja tahan seda endiselt, kuid loomaarsti minust ei saa, kuna ma ei talu verd ega süstlaid. Kuid kui selle õõvastava loo juurde tulla leian, et see on õige, et need kes oma elus on julgenud sellist julmust toime panna peavad nägema ka millised on nende tegude tagajärjed. Ja loodan siiralt, et kõige vägevam neid karistab.

    VastaKustuta