22. märts 2018

"Eestlaste lemmikkoer - inglise buldog"

Seda, et inglise buldog eestlastele kõige rohkem meeldib, võin kinnitada seetõttu, et nn "inglastele" laekus kõikse rohkem kodupakkumisi ehk 78. Tõenäoliselt läheb see arv palju suuremaks, sest lugesin kokku vaid need pakkumised, mille peakirjas oli sõna "buldog". Ei imesta üldse kui ka "pakun hoiu- või päriskodu"-sõnumites just selle tõu tahtjaid sama palju oleks. Ma pole jõudnud veel eriti kellelegi vastata ja see on tekitanud omajagu pahameelt. Infomeilile laekunud kirjadest võib seda välja lugeda küll:

"Kirjutasin Valnerile juba ammu, aga ta pole suvatsenud vastata! Seetõttu kirjutan üldmeileile uuesti. Tahan buldogi ja pakun talle parimat saadaolevat kodu!"

Ärge pidage mind nüüd ülbeks, aga senini on olnud prioriteediks loomadele transpordi ja ravi tagamine, mitte arvuti taga istumine. Ja kirju on palju! Umbes 1000 kui kõikidele vabatahtlikele saadetud sooviavaldused kokku lugeda! See teeb rõõmsaks ja kurvaks üheaegselt, sest sellist aktiivsust loodaks näha ka tavaliste krantside puhul.

Õnneks nii mõnedki inimesed soovisid kodu pakkuda ka tulevikus ning tõug ei omanud mingit rolli. See annab võimaluse hakata lahendama veel paari-kolme probleemi. Need pole küll "koeratehased" vaid maainimestel on asi lihtsalt väga üle pea kasvanud ja senini vaatasime vaikides pealt, sest meil pole lihtsalt üle kolmekümne koera kuskile majutada ja varjuka saatust me neile ei soovi.

Tõttöelda oli inglise buldogi suur populaarsus mulle üllatuseks, sest arvasin, et inimeste südamed hakkavad kiiremini tuksuma "kuku-nunnu-mini-armsakeste" peale. Valesti arvasin! Paraku on see selline tõug, mis vähemalt minus aukartust äratab ja inglaste puhul oli kohe selge, et nendele kodude otsimisega hakkab tegelema tõuühing. Ei keegi muu!

Me läksimegi seda teed, et võtsime pakutud abi tõuühingutelt tänuga vastu. Mina pole mingi "koeratark", kuigi olen elanud koos nii rottweileri, dobermanni kui saksa lambakoeraga. Mida ma neist tean? Midagi nagu teaks, aga mitte piisavalt! Mida tean ma aga näiteks Jaapani chinist? Mitte kui midagi! Ainult nii palju kui Aini Härma juures külas käisin ja hiljem selle imelise tõu kohta teleloo tarbeks netist teavet otsisin. Ilmselgelt pole ma sobiv inimene otsima taolisele haprale olevusele kodu. Minu esimene mõte oligi, et helistan Ainile ja palun abi. Õnneks jõudis tõuühing ette ja nende pädevuses on otsustada kus ja kelle juures tillukene samurai elama hakkab. Seda loomulikult loomakaitse liidu heakskiidul.


Inglaste edasise saatuse üle otsustab aastaid sellele tõule pühendunud Aire-Piret Pärn vastavast tõuühingust ja tema asi on välja selekteerida inimesed, kes sellest koeratõust ka midagi jagavad. Buldogi omanikule on lihtsalt suuremad nõudmisest, sest too inime peab tundma nende koerte hingeelu, iseloomu ja füsioloogiat. Paljud on pettunud. Ärge olge, sest sellist koera võttes peate arvestama eelkõige nende tervisliku seisundiga. Ütlen otse, aga minu arust on Euroopas liikuvad inglased juba omadega nii pekki aretatud, et varsti vajavad nad liikumiseks rattaid alla ning hingamisaparaati! 

Loodetavasti ma eksin, aga olen kuulnud piisavalt palju õuduslugusid selle tõu haigustest. Millega nende buldogide võtja arvestama peab? Eelkõige kaasasündinud nõrgema organismi ja väärarengutega, millele lisandub ülisuur võimalus, et selle "koeratehase" toodanguga jäätegi te elu lõpuni arstide vahet jooksma. Odav see pole! 

Tänaseks on üks õnnetus kahjuks juba ka toimunud ning kas Spikega juhtunus mängis rolli nõrk organism, viirusnakkus või Petcity kliiniku loomaarsti eksimus, peab selgitama juba lahkamine. Keda peaks huvitama, siis öösel lõi ka marmortaksidel haigus välja ning kolmest ühel näitas test ka parvoviiruse olemasolu. Momendil on vahvad laigulised ja küllaltki haruldased koeralapsed juba kliinikus. 

Kahjuks ei oska ei mina ega loomakaitse liit sellega seonduvat rohkem kommenteerida, sest vaene koerake polnud enam meie valduses. Ma olin nii tige, et lausa karjusin vihast ja hiljem vajasin rahunemiseks mõnetunnist autosõitu. Arstiga ma keeldusin rääkimast ja nii tema kui Aire-Pireti saatsin ma röökides lihtsalt nii sügavale persse, kus nad varasemalt olnud pole! Vabandan oma impulsiivse ja emotsionaalse väljaelamise pärast, sest kumbki ei pruugi juhtunus ju süüdi olla.

Ilmselt hingavad nüüd nii mõnedki kahetsusega, et rutaka buldogivõtusoovi teele panid. Ärge kahetsege, sest esmaemotsioon on ju inimlik ja need koerad on ka ülivõrratud. Küllap see seletab ka selle "ninast veri välja, aga tahan omale" rabelemise. Muide, üks härrasmees pakkus buldogi eest 500 eurot altkäemaksu ja ka eile ELL Lõuna regiooni bossile Kristile Metsa'le tehtud kõnes vihjas inimene rahadele. Seda koeratõugu ei saanud ka mu lihane tütar, kuigi olen teda niimoodi kasvatanud ja tean, et ta on väga suur loomasõber. Võtke seda kui märki mu põhimõttekindlusest!

Me ei ole ärimehed ega susserdajad vaid loomasõbrad, kes soovivad, et meie hoolealused elaksid pika õnneliku elu õige pere juures. Sestap nüüd ja tulevikus ärge rohkem raha pakkuge! Kui aga mõni liidu ridades olev loomakaitsja peaks libastuma selle vastu, siis andke mulle kohe teada - korraldan oma blogis verbaalse avaliku hukkamise!

Kõik Treppoja koerad on täna karantiinis ja enne ravi lõppu me isegi ei mõtle uute kodude otsimisele. Taoliselt käitudes me tegelikult kaitseme teid ja teie lemmikud, sest parvoviiruses koerte üle riigi jagamine on minu mätta otsast vaadatuna lausa kuritegelik! Uskuge mind ja liidu vabatahtlikel on juba esimesed laksud haigestunud lemmikute näol käes ja sealjuures pole need meie koerad haigetega loomadega kokku puutunud. Me ise oleme nakkuse kodudesse tassinud. Pagan, ma olen oma Taadu-Aadu pärast nii mures, et terve eilse õhtupooliku keetsin riideid ja desotasin elamist nii kloori kui muude spetsvahenditega. Teile ma seda ei soovi! 

Mis alustel me koerad laiali jagame? Nuputasin välja järgmise plaani ja juhatusele see sobis:
  • Eelistame peresid, kes omavad varasemat kogemust konkreetse tõuga.
  • Eelistame hoiukodusid, kus reaalselt praegu loomad abi saavad, et neid mitte jõlgutada.
  • Kõik loomad jäävad elu lõpuni Eestimaa Loomakaitse Liidu nimele ja loovutatakse hoiukodu lepinguga, mis peaks välistama vaheltkasu teenida soovijad.
  • Kõik loomad v.a buldogid jt riskirühma kuuluvad tõud (seda otsustab vastav ühing), sterritakse või kastreeritakse pärast ravi lõppu tervise taastudes, et välistada nende edasine kasutamine aretuses.
  • Me ei te vahet tõu- ja tõututel koertel ning loovutustasu on kõigile 60.- eurot nagu meil tavaks.
  • Nendele inimestele, kes on aastaid loomade eest omakasupüüdmatult hoolitsenud (näiteks S.Lee, A.Müürsepp, G.Vodolaztšenko, A.Baikov jt), praeguste hoiukodude vabatahtlikud, kes kulutavad oma aega ja raha haigete loomade eest hoolitsemisele ja need loomaarstid, kes tegelevad nö liidu loomadega. (me usaldame neid ja nad suudavad tulevikus tagada ka parima saadaoleva ravi), on loovutustasu 1 sent. 

Loodame, et nii ei lähe, aga elu on näidanud, et "kutsikavabrikute" toodang on nõrgema tervisega ja tulevikus vajavad nad sagedamini arstiabi kui teised. Sellest ka veterinaaride soosimine. Vat nii on lood ja kiitke heaks või mõistke hukka, aga midagi paremat ma ei suutnud välja mõelda. Loomulikult on pahaseid ja kisa võib tõusta taevani, aga jagage ise 35 koera õiglaselt 1000 inimese vahel nii, et kõik rahule jääksid. Õnneks inimeste massrahulolu ei oma antud juhul vähimatki tähendust.

Ma mõistan, et nende kutsikate müügi ja annetustega võiks kokku ajada isegi oma 25-30 000 ja selle eest saaks ravida veel rohkem loomi (või osta endale uue auto), aga me ei tee loomadega äri! Punkt ja Aamen ning nii see jääb olema kuniks praegune juhatus "pukis" on! Meie eesmärk on leida sellised kodud, kes tagavad loomadele väga hea elu, mitte pappi kokku kraapida.

Siinjuures tänangi kõiki annetajaid, abipakkujaid, kaasaelajaid ja firmasid, kes meid mures üksi ei jätnud ja toeks olid. Ilma teie abita ei suudaks me ühtki looma ega lindu aidata. Suur-suur aitäh!

2 kommentaari:

  1. Küsimus:kas buldogid ja muud riskirühma kuuluvad jätkavad aretuses? Kuidas Liit seda kontrollib?

    VastaKustuta
  2. Lepingusse tuleb vastav punkt, tõuühingud hoiavad lisaks meile silma peale, taolisi koeri võhivõõrastele ei antagi vaid jäävad inimeste juurde, kes on pikkade aastate jooksul usalduse pälvinud.

    VastaKustuta