"Kaheksakuune Mira vajab sinu abi!"

Täna päeval jäi see armas koerake Lasnamäe kanalis auto alla. Õnnetu hing roomas teeremondis olevale alale ja jäi töömeestele silma. Mehed üritasid teda lohutada, aga stressis koer lõi kohe hambad kätte ja ikka korralikult. Õnneks olid nad meie gängist kuulnud ja kõne 1414 - numbrile tõi abi kiirelt kohale.

Autos puges väike tegelane taas kõrvaistuja tooli ette. See on mingi müstiliselt rahustav koht, kuhu kõik loomad millegipärast tulevad. Olgu nad nii katki kui tahes, roomavad aga sinna, rahunevad maha ja jäävad ainiti neile täiesti võõrast onukest vaatama. Veider lugu sellega!

"Oled sa viirastus või elus koer?

"Tervitusi teisest ilmast!

"Oled sa tont või koer?"

"Koer olen, nimeks Žorik!"

See video ja fotod on tehtud täna täpselt kell 14.13.39 ehk veidi üle poole tunni tagasi. Olgu see vastuseks neile, kes täna hommikul lahti lastud järjekordset kuulujuttu kuulates peast kinni haarasid ja ahhetasid kui pekkis maailm tänu valneri-sugustele jõhkarditele on.

"Veretu jaht alaku!"

Nagu teate, siis mu aju vaaritab pahatihti imelikke mõtteid. Vähemalt üsna paljud kahejalgsed arvavad nii. Nüüd tuli taas täitsa segane idee peakolu sisse - sel teistmoodi koeral on käpake haige ja juba pikemat aega. 

Teeks hoopis korda vahelduseks - loomal hea olla ja ka kalameestel jupp maad toredam kui nende sõber enam longates vaid kiirema spurdiga uue suutäie järele jookseb.

"Žorik - vabana ja väärikalt loojangule vastu"

Keegi meist pole igavene ja see käib ka Kalamaja kuulsaima koera Žoriku kohta. Päevas korra käin ta meeliskohad läbi ja jälgin seisundit. Seni olen lasknud tal vabalt olla ja pole sekkunud. 

Mäletatavasti pidasin plaani ta juba mõnda aega tagasi tallu viia, aga kohalikud eesotsas Aleksandriga olid väga selle vastu. Leppisime kokku, et kohalik kogukond on ise hoolsam ja ajab ta sõiduteelt ära. Toitmine ja hooldamine sinna otsa. Seda on Kalamaja inimesed ka tublilt teinud.

"Matsitüdrukust peeneks linnadaamiks"

Pole teile ammu oma Nõpsist va karvasest põrandamopist kirjutanud ja kriban siis sedapuhku veidi pikema lugulaulu kokku. Elame ja veeretame päevi õhtusse nagu kõik teisedki loomaomanikud. 

Ometigi paneb eluke vana koeraga üksjagu rohkem muretsema. Näiteks nädalake tagasi oli ta esimest korda absoluutselt apaatne, lesis sirakil põrandal, ei söönud-joonud ja jättis öösel isegi voodisse tulemata. Hommikul ei tahtnud õuegi minna ja panin juba vaimu valmis, et küllap nüüd on "minekuaeg" käes. Ega ma ju tea kas tal on 12 või 15 aastat turjal?

"Nali? Siiski mitte! Peaaegu kesklinnas jäi metskits auto alla"

"Kas kindlustus? Ajasin Tallinnas, peaaegu kesklinnas metskitse alla. Mul on teie firmas sõlmitud kaskokindlustus!"

"Teie juhtumiga kui kindlustuspettusega tegeleb edasi politsei!"

Umbes nii võiks see lugu minna kui fantaasiat kasutada, sest kuuldu oleks ju üsna uskumatu küll. Mingit petukaupa aga sedapuhku tõesti polnud - metskits sai tõesti täna hommikul Põhja-Tallinnas autolt löögi ja suri vigastuste tagajärjel peaaegu kohe. Teine kitseke pääses üle Sõle tänava terve nahaga. Õnnetus ei juhtunud sugugi mitte varahommikul vaid kuskil kella üheksa paiku. 

"Leitud väärkoheldud koer!"

Leitud koer Tallinnas, Koplis, ühest korterist. Ilmselt väärkoheldud ja hüljatud. Väriseb-tudiseb, on ilmselges segaduses. Otsin tunnistajaid.

Ai pagan, see on ju minu korter! Ai kurja, see on ju minu Nõps!? Naisi ei tohi ikka üksi juuksurisse lasta, pärast ei tunne ära. Olen samuti ilmselges segaduses.

"Riku kummardab ja tänab abi eest!"

Üleeile Käravetelt Tallinna Loomade Kiirabi Kliinikusse toodud Riku uuriti põhjalikult läbi ja haiglaravi ta rohkem ei vaja ning taastumine jätkub koduseinte vahel. Koera kõik kondid olid imekombel pärast masina alla jäämist terved, aga lühis on kuskil närvisüsteemis, mis ei lase jäsemeid kontrollida. Eriti omapäi toimetab vasak esikäpp. 

Või oli see parem? Ahh vahet pole, igatahes üks neist ei funka kohe üldse. Ülejäänud näitajad, kaasa arvatud süda-kopsud-maks-neerud on nagu täiesti tervel koeral.

Praegu kohe me teda eriuuringutele viia ei saa, sest paar äkilisemat, kriitilisemat ja ajatundlikkumat operatsiooni on ees. Üks neist toimub täna Billy loomakliinikus. Rahadega saime peaaegu hakkama - Riku arve oli 372.31 ja annetusi laekus täpselt 355 eurot ehk nibin-nabin saime kokku. Suur-suur aitäh!

"Ülestunnistus ja kahetsus - mõnitasin ja alavääristasin loomi ja linde juba lasteaias!"

Me kõik eksime ja libastume ning tehtut olematuks enam teha ei saa. Ometigi saame me aega võtta, et oma hinge sügavaimasse salasoppi piiluda, et siis sisekaemuse ajel paremaks muutuda.

Mina tahan ka paremaks saada. Olen rääkinud nõmedaid loomaanektoote ja ükskord isegi piinasin oma koera, pannes talle jõulude ajal torbikmütsi pähe. Täna on mul häbi ja annaks kõik oma hinge tagant, et seda olematuks muuta.

Millal minust sai loomade ja lindude üle irvitaja ning piinaja? Ilmselt juba lasteaias kui naiivselt arvasin, et varese imiteerimine on väga lahe. Ei olnud lahe! Tõenäoliselt just sellest hetkest lekkis rahva sekka ka ütelus, et vares polevat laululind. See kõik on minu süü.

"Riku vajab Sinu abi!"

"Kus oled? Saad sa Käravetele minna? Koer jäi auto alla!", pärib infoliini põhivastaja Erko Elmik. "Christina Simson, kah meie gängist tuleb sinuga kaasa ja näitab teed.  Mäletad teda küll."

Olin just Kristiine Pärgma't Eidaperesse viimas, sest täna oli meil taas hoiukodu kassidega kliinikupäev. Vahemärkusena ütlen, et Nissis auto alla jäänud ja politsei poolt kliinikusse viidud kiisu paraneb ultrahästi. Elvas ühe maja koridorist õue aetud ja hiljem gängi hoolde antud väga haiget kiisut me terveks ravida ei suuda, aga tagame vanurile valuvaba kuldse elusügise ja parima ninaesise kuni surmani.

Eidaperest Käravetele pole teab, mis pikk maa ja tundsin südamest kaasa koerale, kes liikumatult kuskil maanteepervel, keset rahe- ja paduvihma äikesetormi ajal kannatama peab. Kohale jõudes selgus, et esialgne jutt ei pidanud taas päris paika ja koer ei saanud täna maanteel viga! Liigitan selle juhtumi kategooriasse "liiga palju debiilikuid!"

"Rassist"

Täna toimus räme õiguslik riive,
voodisse ei lasknud mind punapea Viive,
olevat ma purjus, vastik ja must,
vibutas näppu, näitas karmilt ust.

"Enneolematu linnupääste!"

Kajakapojad hüppasid enne õiget aega katuselt alla ja tatsasid "Espaki" territooriumil masinate vahel ringi. Selge see, et nad kas astutakse või sõidetakse laiaks!

Seda "Espaki" rahvas ei tahtnud ja kutsus Loomapäästegrupi appi. Vanalinnud ründasid inimesi, et võsukesi kaitsta ja see on täiesti normaalne käitumine. Tanel Veskimäe ja Kelli Samberk otsustasid linnud tagasi katusele tõsta. "Espak" andis enda poolt tõstuki ja veidikene teistmoodi pere sai taas kokku.

Ega nad tühjad seal katusel muidugist kaua püsi, sest maailm tahab avastamist, aga vähemalt tänaseks on oht möödas.

"Uppumissurmas olnud kajakas sai päästetud!"

"Mida pealkirja? Valner on jälle jooma hakanud!", hurjustab hea lugeja. "Mismoodi saab kajakas uppuda?"

Aga saab sõbrad ja täna oli minu loomapäästepraktikas ainulaadne uus kogemus, millist varem näinud polnud. Ma olen neid konkse küll kõrist ja nokast ära võtnud. Tamiilidega sama lugu ja need mässivad linnu kenasti lõksu, aga seda, et üks konksuke võtab vangi nii jala kui noka, vat seda nägin nüüd küll esimest korda.

Nüüd aga kõigest algusest peale. Aron ja Liis (vabandan kui nimi valesti meelde jäi) jalutasid Paljassaares kui korraga märkasid "kõverat" kajakat meres rapsimas. Linnul oli pea vee all ja tema elunatukese viimased sekundid hakkasid otsa lõppema.

"Kas rasedus on tänapäeval puue?"

Paluksin sedapuhku sotsiaalvaldkonna juristide abi ja mu küsimused on järgmised:

1. Kas rasedus on võrdsustatud invaliidsusega?
2. Kas laste olemasolu annab automaatselt invaliidsuse ja mida rohkem lapsi, seda suurem puue?
3. Kas on korrektne, et ka 15 ja 20 aastased inimesed kuuluvad nüüd juba väikelaste kategooriasse.

Miks ma pärin? Aga sellepärast, et tervel seltskonnal rasedatel ja lastega inimestel on kõrgendatud ootus ja arusaam, et neid tuleb aidata ja nende arved peaksid tasuma Loomapäästegängi annetajad.

"Hea uudis! Pärnus auto alla jäänud koer saab juba koju tagasi"

Eile õhtul kimas Pärnu linnas ühest kutsast maastur üle. Gängi vabatahtlikud Helen Agard ja Liia Lehe olid meie omadest esimesena platsis, kamandasid oma mehed appi ja üheskoos hakati loomakest Tallinna poole toimetama.  On tavapraktika, et kohe sündmuskohal klõpsitakse siva mõned pildid kuulutuse tarbeks ja edastatakse lühikokkuvõte juhtunust. Helen tegi seda telefoni teel. 

"Kas omanik on teada?", pärisin temalt.

"Siin oli üksjagu inimesi ja vist omanikku polnud. Ma ei tea, polnud aega neid küsitleda."

"Aga otsa sõitnud autojuht?"

"Autot polnud, see sõitis minema."

"Pärnu-Rebane elas Tallinna reisi üle ja astus omal jala kliinikusse."

Täna käis küll päris käbe see Pärnust vigastatud looma Tallinna toomine. Mulle vähemalt tundub, et kõik toimus justkui sekunditega.

Rebese-nime kandev koer oli sõidu ajal rahulik, aga mingi hetk viskas tal üksi olemine vist üle ja puges esiistmete vahele mulle seltsiks. Ma küll üritasin teda tagasi suruda, aga see ei õnnestunud. Siis viskas aga kõrvalistme ette maha ja vaatas ainiti otsa.

"Pärnakad! Kelle koer auto alla jäi?"

Pärnu linnas sõudebaasi juures sai 20 minutit tagasi autolt löögi üks koerake. Vigastatud looma juurde kogunenud inimesed andsid asjast Loomapäästegrupile teada ja meie vabatahtliku Helen ning Ly toovad teda juba Tallinnasse. 

Sõidan neile vastu ja võtan kutsa üle. Kiirabi Kliinikus ollakse raske peatraumaga patsiendi saabumiseks valmis. Karta on see päästmine võib üksjagu kallim tulla kui tänaste eelmiste patsientide puhul. Sestap on teie abi väga oodatud. Mina tänan!

"Elas kord üks lind"

Oli üks lind kaugel-kaugel kodust, istus puuris inimeste silmailuks.
Ta jäi haigeks, väga haigeks, kohe väga-väga haigeks.
Oli üks ema, kes tema ravist keeldus, mõttetu ütles naine.
Emal oli laps, kes linnule abi otsis, aga kuidas sa ema peale kaebad?
Oli üks lind kaugel-kaugel kodust, enam vist ei ole haige. 

Nüüd on vist juba surnud. Ei elanud ta head elu.

Just sihuke lugu hiljuti juhtus ja ka foto on mul sellest õnnetust linnust olemas. Ei ma rohkemat tea ega saa ka väga teha, sest aadressi ei tea. Kui keegi on rohkem kursis, siis andku teada.

Ei ma taha karistamist vaid linnukese arsti juurde viia. Mul siin mõned tuttavad ka, kes kanal ja papagoil vahet teevad. Ka nemad tulevad appi. Kõikse parem kui see emme ise ühendust võtaks.

"Olge inimesed! Jätke metsloomatited ja linnupojad palun rahule!

"Ohh vaadake kui nunnu!", metsloomaga miilustamise foto postitamine sotsiaalmeedias läheb meie gängi põhimõtetega vastuollu ja võib lõppeda sellega, et laikide-maias loomasõber peab minu käest kuulma gängi siseringis juba klassikaks muutunud lauset:

"Edu edaspidiseks, aga meie teed lähevad nüüd lahku! Liitu mõne teise ühinguga."

Metsloomade koht on metsas ja neid pole vaja inimese juurde ise meelitada! Punkt ja Aamen! Ei-ei, me pole kaugeltki sama meelt Keskkonnaametiga, kelle arust peavad metsloomad olema inimesest eemal, täiesti terved või surnud. Muid variante pole! 

On ikka ja muu maailm oskab elada ka koos metsloomadega ning selliseid näiteid saab tuua igast planeedi servast. Täpsustan siiski, et täiesti terveid metsaasukaid pole vaja nende loomulikust keskkonnast ära kiskuda. Hoopis teine teema on vigastatud või orvustunud isenditega, kes inimese abil elule tagasi aidatud.

"Kiku on oma koha leidnud. Mursik alles otsib"

Vahest harva juhtub nii, et kohtud võhivõõra inimesega, aga ta tundub kohe "oma." Nagu vana tuttav, kellega on mõnus koos olla. Küllap on ka teil taolised kogemused varnast võtta. 

Kiku sobis uude kodusse nagu valatult. Täpselt nii nagu pikka aega ilmas ringi tuuseldanud rändur oleks taas koju tagasi jõudnud. 

Kiku oli "oma" ja ka pererahvas tema jaoks täiesti "omad". Nagu puuduv puzzletükk, mis ainult ootas õigele kohale asetamist. Nagu viimane tellis seinas, mis kuulutas müüriladumise lõppenuks.

"Kuidas Pajusti tankla töötajad pesitsusrahust aru saavad?

Pesitusrahu on üks kena nõue , mis seadustesse sisse kirjutatud. Imelikul kombel võib poegimis- ja haudumishooajal metsa raiuda nii palju kui hing ihaldab, aga muudel juhtudel hakkab riigivõim ikka turja kinni. Seda muidugi juhul kui vahele jäädakse.

Enamasti ei jääda, sest, kes see ikka teab kui katuse ehituse või rõdu koristuse käigus pesa koos munade või lausa eluspoegadega alla viskad. Oops, juhtus! Hea, et keegi veel suurem ja targem meie lastega nii ei käitu! Eks ole?

"Vabandan"

Vabandan vabandamata jätmiste eest,
vabandan vabandatavate seas ja ees,
vabandan naiste ees, et olen mees,
vabandan kõigi ees, kel võõras me keel.

"Aitäh headuse ja väärt suhtumise eest Sundecor!"

Mustamäe tee 50A asuva aknakatteid tootva firma "Sundecor" hoov täitus täna meeleheitliku kajakakisaga. Suurlinnud olid hädas ja lendasid paanitsedes ringi. 

Üks paar, ilmselt vanemad olid maapinnal ja jalutasid kanalisatsiooniluugi juures. Linnuke proovis nokaga luuki tõsta, aga rauast kolakas oli tema jaoks liigraske.

Sundecori töötajad läksid asja uurima ja siis selgus ka mure põhjus - esimesi sammukesi tegevad kajakatited oli nimelt sinna sisse kukkunud. Firma töötaja Tiina valis Loomapäästegrupi lühinumbrile 1414 ja kutsus meid appi.

"Äkki hakkaks niitma alles pärast Jaanipäeva?"

"Mine kohe Raba 40! Seal niidetakse ja maa olevat purustatud mune täis!", andis Erko Elmik infotelefonile 1414 tulnud teate edasi.

Olin üsna siva kohal. Läksin, vaatasin ja kondasin niidetud alal üsna pikalt ringi, aga lõhutud mune ei näinud. Ka taevas ei olnud paanitsevaid vanemaid nagu tavaliselt sellisetel puhkude näha saab. 

"Ring FM kutsus külla"

Kes see ikka pulli teeb kui mitte ise? Eks ole? Ring FM-i saatejuht Kristjan Veedler kutsus külla ja millest me siis rääkisime? Nagu minu puhul ikka, siis oli ka sedapuhku teemaks raku kompartmentide, organellide ja teiste tähtsate koostisosade, nagu plasmamembraani, taimerakukesta ja tsütosooli uurimine ja nendega seotud uuemad avastused.