"Kiire-kiire ja nüüd tahab häbi ära tappa!"

Eile oli üsna hullumeelne päev ja räige tamp oli peal. Kiire-kiire ja nii õhtuni välja.

„Ole hea ja tee see Kusti kuulutus lõpuks ära“, palus Karme hommikul.

„Küll ma teen, kiire-kiire on ja lobame hiljem!“

Kopli kajakas ja piiritaja vaja arsti juurde viia. Küll ma viin, kiire-kiire! Hallikesele vaja liigeserohud osta ja need Jäneda lähistele toimetada. Küll ma jõuan, kiire-kiire! Loomade Kiirabis kohtusin kurbade noortega, kelle kassi Keilas tulistati:

„Aidake Triibikut, meil on ainult 200.- eurot, aga läheb kolm-neli korda rohkem.“

„Pagan, ma ei tea palju arvel üldse raha on, aga orgunnin autos käigupealt korjanduse ja küllap saame hakkama. Ma nüüd lippan, kiire-kiire on! Kassile edukat operatsiooni ja head paranemist.“

"Kiire-kiire, Triibiku operatsioon on juba kell 17, aga raha napib!"

Vahest kavaldavad ka toakassid oma pererahva üle ja lipsavad õue. Just selline lugu juhtus muidu igati rahuliku Keila linna Pae uulitsal, aga vabadusel oli sedapuhku kõrge hind - keegi naabritest võttis vaese looma sihikule ja tulistas ......

Loomakaitse liit aitab ka koduseid lemmikuid kui pererahval on rahadega kitsas käes, sest peamine on ju elude päästmine, mitte mingid omandisuhted! Eks ole?

„Jää hakkab sulama ehk kohtumine VTA ladvikuga oli paljutõotav!“

Eile toimus siis üle jupi aja taas Veterinaar- ja Toiduameti ning Eestimaa Loomakaitse Liidu nõupidamine. Algselt kahemehe pinna sondeerimisena käsitletav kohtumine muutus aga üleöö ametlikuks aruteluks, kus osalesid pea kõik mehed, kelle tööks on eestlaste toidulaua ohutuse ja lemmik- ning farmiloomade pidamisega seonduva koordineerimine. Meie poolt lõid ennast üles ja sättisid kenaste riidesse ka liidu juristid Pille ja Piret.

Ei hakka väga nüanssidesse laskuma ja kirjutan väga lühidalt, mida loomapidajaid siis ees ootab. „Suure plaani“ kohaselt muutub loomakaitseline järelvalve regioonipõhiseks ehk, et see pole enam seotud maakonna veterinaarkeskustega. VTA loomakaitseametnike palkamiseks viiakse läbi konkurss ning nad alluvad otse peamajale ning nende tööks jääbki otseselt vaid loomadega seotud hädajuhtumite lahendamine.

"Emajõe kalad! Pidage veel natuke vastu!"

Hurraaa! Täna on reede ja nädalalõpp paistab, aga puhkust see ei tähenda. Ja nimelt anti mulle just teada, et Emajões on märgatud uppumisohus kalu ja neid olla seal lausa tuhandeid!

Kui paljud ainult heietavad internetis, et kuidas tuleks ja peaks kriisisituatsioonis käituma, siis mina olen tegutseja ehk "tegija" ja tõttan pikema mokalaadata ikka koheselt hädalistele appi! Nii ka praegu.

„Kusti tahab päriskoju!“

Täna saab sellest paar nädalat kui Aravete kandis jäi silma üks sihitult lonkiv koerake. Päev hiljem tuuseldas ta ringi juba Albu valla Peedu küla vahel. Perekond Reiljanid võtsid ta enda juurde priikostile lootuses, et kohe-kohe leitakse selle eksinud hinge omanikud üles.

Kuulutasid, mis nad kuulutasid, aga pererahvas välja ei ilmunudki. Nüüd oli aeg küps, et koerale ka uus nimi anda ja selleks sai Kusti. Tundub, et trehvas igati õige nimi, sest koer on selle omaks võtnud ja reageerib sekundiga. Mine sa tonti tea ja äkki ta oli ennegi Kusti!?

"Appi! Rästik hammustas koera! Ei hammustanud ühti ja abi vajas hoopis nastik!"

"Kas teie käite madudel järgi?", küsib hirmul naisehääl telefonis.

"Ei käi?"

"Aga kes käib?"

"Siin riigis mitte keegi või vahest meie käime ka kui roomaja just toas on. Ma olen ka mänguväljakutelt, lasteaedadest ja koolidest ära viinud, aga üldiselt on see eralõbu ja me ei tegele sellega enam eriti."

"Aga miks siis teie number anti?"

"Pole õrna aimugi."

"Aga mul oleks väga abi vaja. Ma hirmsasti kardan! Koer sai ka hammustada, hüppas hirmsa hooga eemale ja ma panin ta tuppa kinni! Tulge ikka appi, ma tõesti kardan, meil on väike laps ka!"

"Kas matustel on paslik selfiesid teha?"

Käisin ükspäev matustel. Jube igav oli. Sel ajal kui enamus unega võitles ja jutlust kuulas, tegin mina muudkui selfiesid ja jagasin neid ilmarahvaga - siin ma olen natuke kurb! Siin pildil aga juba natuke rohkem! Vägev ja mõnus, sest kohe hakati lohutama ja kaasa tundma:

"Ülemiste kandis tasub tähelepanelik olla - põder luusib ringi!"

On teada, et põdraemmed kupatavad eelmise aasta vasikad minema ja praegu on käes just see aeg kui nood siis sihitult ringi luusivad ja pahatihti ka maanteedel või linnades segadust tekitavad.

Üks taoline alles oma kohta otsiv hing on sattunud Ülemiste kanti ja luusib just praegu Suur-Sõjamäe ja Väike-Sõjamäe lähistel ühes tupiktänavas. Loodetavasti suudavad päästjad ka varasel hommikutunnil kuskilt narkoosipüssi välja võluda, sest seal oleks just hea koht "veretu põdrajahi" pidamiseks. Ja siis mõistagi loomake juba tagasi metsa, kus on ta koht!

Ega nende liikumist oska ette ennustada, aga kui põdranooruk peaks siiski hirmuma ja liikluskeerisesse tormama, siis olge mõistlikud ning ärge jummala pärast signaalitage! Jääte hiljaks, siis jääte, aga pole vaja suurt looma tuhatnelja jooksma ajada, sest siis võivad juba ka inimloomad ise viga saada!

"Hallikene nautis täismassaaži ja hellitusi"

Tunde kestev täislaks süvamassaaži väljaõppinud professionaalilt. Hallikesele igatahes meeldis. Mulle mitte, sest kadedaks tegi, aga küll ma selle kondimudija ära petan kui koeramaski järgmisel korral pähe panen ja end Hallikese asemele sokutan.

Täna juhtus ka midagi ootamatut.

Kõrge potentsiga hurmur Kusti vallutab (naiste)südameid!

Ja iga sõna on puhas tõsi, sest Kusti lemmiktegevus on naiste dekoltee piirkonna lakkumine. Nii väitis talle ulualust pakkuv perenaine ja seda koges ka meie tubli loomakaitsja Katrin Lehtveer. Tundub, et meeldis, sest Kats oli igatahes juba kahevahel ja millimeeter oli puudu, et hoopis mind oleks varjupaika viidud.

Loomaarst Hallikese tervisest: "Väga konkreetne progress!"

Hallike tuli just arstilt - etteheiteid pole ja kõik näitajad on paremuse poole. Väga konkreetne progress! Kaal 55,7 ja seda kahe nädalaga! Tatsab ringi ilma valuvaigistiteta! Saab ise autosse ja ka sealt maha. Südames kahinaid pole ja pankreas on samuti igati tipp-topp.

Ja mis peamine - ta on hakanud inimest taas usaldama - tuleb ise juurde, otsib sõprust, liputab saba! Lihtsalt imeline.

„Sinu pühendumist on märgatud!“

Tänane päev algas vägagi positiivselt:

„Tere, helistan Swedbankist ja inimesed tunnustavad teie tegevust.“

„Mis? Kes? Kus? Kuhu? Millal?“

„Me kutsume oma Facebooki lehel üles tunnustama inimesi, kes pühendunult ükskõik millises valdkonnas rahvale silma on jäänud. Teie olete nende seas ja Swedbankil on teile sel puhul üllatus. Kuidas me kokku võiksime saada, et see üle anda?“

"Ma nõuan Hallikese tapmist! Ma ei suuda ilma Hallikeseta elada! Otsusta juba ära Marekene!"

"Heiki,mida me teeme? Mare Udusaar tungis täna meie hoovi ja nõuab Hallikest"

"Lihtne, kutsuge politsei!"

Just selline asi täna juhtus kui Reiljanite pere ühtäkki Maret endi hoovil tuuseldamas nägi:

"Te olete kõik peast lollid! Andke mu koer siia!", räuskas intervjuus end vat, et aasta loomasõbraks kiitnud naine võõras hoovis. Politsei hirmus istus ta aga kiirelt taksosse ja kadus nelja tuule poole.

"Tuttavad teavad, et ma pole jõhkard. Pigem vastupidi - mul on kõik ikka kutsakesed, notsukesed ja vissikesed. Tibukesed ja jänkupoisid ka!", kiidab Mare oma loomaarmastust Õhtulehele.

„Tutermaal hüljatud koerad otsivad uut kodu!“

Sekka ka üks koduotsimiskuulutus, milliseid olen ikka vahetevahel üllitanud. Kui enamasti vahendan ma võõraid „kaotatud-leitud-otsin uut kodu“ kuulutusi, siis täna hakkan uusi kodusid otsima loomakaitse liidu hoiukodus olevatele Donnale ja Bellale. 

Ega need muidugist nende õiged nimed ole, aga liidu jurist Piret nad nii ristis ja kutsadel polnud selle vastu midagi. Tõsi kumb on kumb on tänaseni selgusetu ja eks need päris õiged nimed saavad nad ikka päris õiges kodus päris õige inimese käest.

Mäletatavasti jäid need vahvad koerad silma 10. mail Tutermaa-Vääna maantee esimesel kilomeetril. Istusid aga vapralt ühe koha peal ja ootasid justkui peremeest. Koerte taoline käitumine andis alust arvata, et loomad on hüljatud. Üks kutsadest oli vanem, teine alles täitsa kutsikaohtu.

"Pardiralli"

Tänase kena pühapäeva keeras paljudel inimestel tuksi sotsiaalmeedias kulutulena leviv teade noorsandidest, kes eile Mustamäe tiigi juurest pardi ühes võtsid ja sellega siis trollibussi peale rahumeeli läksid. Inimesed, üks mu tuttav nende seas, kukkusid hurjutama ja käskisid veelind kohe vabaks lasta. Ülemeelikus tujus olevad noormehed keeldusid:

"Ta on haige ja lennata ei suuda. Lisaks on ka pardipoja jalg katki ning ise ta hakkama ei saa! Ma kasvatan ta kodus üles! Mul on ennegi parte olnud!"

Rahvast see vastus mõistagi ei rahuldanud, aga ega keegi julenud ka napsitanud vennikestega jõudu mõõtma hakata. Õige kah tegelikult – enda ohutus ikka eelkõige! Õnneks taibati siiski fotod teha ning järgmisel päeval ehk täna need siis Facebookis ilmusidki. Loetud minutitega olid „pardipäästjad“ tuvastatud ning nende nimed ja aadressid mullegi saadetud.

"Eesti ühiskonnavaenlane nr.1 - KASS!"

Homme toimub ühes pealinna ametis ümarlaud, kus siis otsitakse kassidega seotud probleemidele lahendusi. 

Probleemitõstatuse toonist a la "meie arutelu keskendub inimeste kaitsmisele koduloomade eest ja ühiskonna enamus ei pea taluma kassipidajate ignorantset suhtumist ning korrakaitseorganitel on aeg otsida võimalusi seadusega kitsendada kasside „vabalt“ pidamise õigusi, räägib juba enese eest. Ümarlauale on kutsutud palju tegelasi ja nende seas ka loomakaitse liidu inimesed. 

Väljavõte meile saadetud kirjast:

"Milleks koer Hallikesele pärg?"

Lehm kannab pärga pulli pärast. See on üldteada fakt.

Milleks aga Hallikesele pärg? Vat see on küsimus, mis vaevab sadutuhandeid inimesi ning on tõstatanud tulise vaidluse isegi professionaalsete koerakasvatajate seas.

Helistasin eile Hallikesele ja uurisin, et ehk on tegu valgetest öödest ja linalakk neiust tingitud mõjudega? Või tahab koernaine lihtsalt ilus olla? Hallike eitas:

"Kevadeti on vahest küll ihu nii imelik, et poeks või nahast välja, aga juunikuuööd mind ei mõjuta. Ma pole edev ja oma loomuliku ilu rõhutamiseks pole mulle kunagi abivahendeid vaja läinud!"

"Luhtunud hüppesseminek, torisev medõde, meditsiinitudeng Anu ehk haiglas juhtub nii mõndagi"

Minu haiglapäevad on möödas ja kõik läks nii kut muinasjutufilmis – inimesed, kellega tutvusin olid toredad, õed ja arstid tegid hääd tööd ning täitsa haige käsi tehti täitsa terveks. Ma vähemalt loodan. 

Narkoosist ülestõusmine oli sedapuhku absoluutselt kökimöki ja ka valusid esialgu polnud. Nii ma hakkasingi kohe arstile närvidele käima:

„Aitüma mees, aga ma lähen nüüd koju. Kõik on korras ja mida ma siin ikka ressurssi raiskan ja voodikohta kinni hoian, saate mõne pärishaige sisse võtta.“

„Ei olnud just kõige parem nädal. Mida ma ajan? Väga sitt ja kurb nädal oli!“

Otepää jänesepoeg – surnud. Peetri siil – surnud. Viimsi varesepoeg – sama lugu. Adavere kassi ei suutnud me samuti päästa ning siia kurba nimekirja lisanduvad veel nii mõnedki tegelased. Nüüd liitus selle väärika selstkonnaga ka Paides autolt löögi saanud kitsetall. Masendav, rõhuv, kurb ja ülekohtune!

Kas ta sai ikka kindlalt autolt löögi? Täna võin väita, et sai ikka küll ja sellest annavad kinnitust kolju hulgimurrud. Autojuht paarutas mõistagi edasi. Kuidas seal nn Olerexi ringil on võimalik üldse kedagi alla ajada? Kiirused pole ju suured ja ka kitsetall tuterdab ringi aeglasemast aeglasemalt? Küllap sohver piidles kauni kaassõitja säärt või oli ninapidi Fuckbookis. Muudmoodi see vast võimalik poleks.

„Maanteel jalutanud obene ei tekitanudki erilist paanikat“

Olen varemgi kirjutanud sellest, et loomakaitse liidu Lääne-Eesti piirkonnajuhil Kaija Paalbergil on eriline võime sattuda just nendele teedele vurama, kus loomad siiberdavad. Koerad, kassid, linnud ja metsaasukad on tema tavalised kunded, keda ta siis turvalisemasse kohta kupatab ja seetõttu alalõpmata ka kõikjale hiljaks jääb.

Eile tegi ta sõprust aga maanteel rahumeeli jalutukäiku teinud hobusega.

„Kas saad teelt minema! Oled sa hulluks läinud? Autod puha seisavad sinu pärast!“, tõreles ta uhke loomaga.

„Pandju laiul on haige luik! Lora puha ja polnud seal üleüldse ühtki lindu!“

Paar-kolm päeva tagasi anti mulle teada ühest vigastaud linnust:

„Pandju laiul on üks katkise tiivaga luik. Väga valus oli vaadata!“

„Mis laid? Kus see Pandju veel asub?“

„See on Viimsi vallas, Püünsis.“

„Ja-jaa, see tilluke „linnusitasaareke“, aga kas sinna pääseb praegu kuiva jalaga?“

„Pääseb-pääseb, meri on madal.“

"Mingi idioot pügab Kehras kasse?!"

Kehra inimestele on silma jäänud üks isemoodi kass, kelle seljalt on karvad puudu ja need lohisevad ühes tükis mööda külge alla.

Kas keegi lollakas pügas või jäi ta kuskile vahele? Äkki on tal mingi nahahaigus?", vaevavad kehrakad päid ülimalt arga hulkuvat kiisut takseerides.

Kohe saame teada, sest kassijaht on täies hoos ja kui ta kinni õnnestub saada, siis tuuakse mulle täna just selline isemoodi kunde, et ta homme kliinikusse viia.

"Hallike liputas esimest korda saba ja hakkas kuldse retriiveri Cassyga mängima!"

"Tead kuidas väikesed asjad vahest nina vesiseks teevad?
Meil lastega on oma vestlusgrupp, ma olen poes ja Sanna kirjutas, et Hallike liputas saba ja hakkas Cassyga mängima. Nüüd on läbi nagu läti raha.", hõiskas mulle Lehtsest päästetud koera eest hoolitsev Karme rõõmusõnumit. "Ta täna isegi sõi, aga ainult seda jõugeeli, mida Leedust ostsin. Nüüd on see otsas."

Nii sõbrad, nüüd on abi vaja. Kuigi Hallikesele keedetakse maailma parimaid palu ning ka kvaliteettoit on nina ees, siis provva sööb vaid "Hubertus Gold Jagt Energy" jõugeeli.

Kellel on, see andku teada. Julgemalt seltsimehed, julgemalt - me oleme Tallinnast ja me maksame! :) Mina tänan!

"Kiirkaalulangetus"

Käisin täna kaalu peal ja aparaat lõi kellad põhja – 110 kg! Õnneks koos riietega, aga naiskal oli ikkagi kiun lahti – Issver kui paks, süda läheb rasva, kolesterool on kõrge jne. Nüüd lähed dieedile ja hakkad hapuoblikaid sööma!

Seda ei saa küll sündida lasta ja võtsin kasutusele radikaalsed meetmed. Algatuseks läksin pellerisse ja klõmm miinus 4 kilo kohe kirjas. Siis ajasin juuksed maha ja klõmm 1,2 kilo langes kui tellitult. Juustega oli nagunii see jama, et ma ei pesnud oma pead täisõbraliku šampooniga ja see mõistagi ajas mu kolleegid loomakaitsjad väga tigedaks.

„Autojuhid tähelepanu! Kitsetited ja põdranoorukid võivad teele tormata!“

Linnupoegadest ja pesitsusajast olen rääkinud aastate jooksul nõrkemiseni. Lugude moraal on olnud ikka üks ja sama – inimesed, ärge turkige ja „päästke“, sest pole nad nii abitud midagi kui tunduvad.

Hülgepoegadega läks tänavusel kevadel lihtsalt ja nende kohta tuli vaid paar teadet. Nüüd on looduses käes aga see aeg kui pihta hakkab „kitse ja põdra ralli“ ehk, et just nüüd tuleb ka nende tegelaste kohta üksjagu kõnesid. 

Viimased neli päeva on selle ehedaks tõestuseks, sest abipalveid kitsetallesid aidata on tulnud nii Võru- kui Pärnumaalt. Ka eile hilisõhtul jäi Paidest väljasõidul, Olerexi tankla juures, inimestele silma üks tilluke teepervel kakerdav tegelane. Anu Pärnaste pidas auto kinni, sest ta lihtsalt ei saanud niisama mööda sõita:

„Mida ma tegema peaksin? Kitsetall on sõiduteel! Ilmselgelt on ema ta hüljanud!“