5. juuni 2017

"Ma nõuan Hallikese tapmist! Ma ei suuda ilma Hallikeseta elada! Otsusta juba ära Marekene!"

"Heiki,mida me teeme? Mare Udusaar tungis täna meie hoovi ja nõuab Hallikest"

"Lihtne, kutsuge politsei!"


Just selline asi täna juhtus kui Reiljanite pere ühtäkki Maret endi hoovil tuuseldamas nägi:

"Te olete kõik peast lollid! Andke mu koer siia!", räuskas intervjuus end vat, et aasta loomasõbraks kiitnud naine võõras hoovis. Politsei hirmus istus ta aga kiirelt taksosse ja kadus nelja tuule poole.

"Tuttavad teavad, et ma pole jõhkard. Pigem vastupidi - mul on kõik ikka kutsakesed, notsukesed ja vissikesed. Tibukesed ja jänkupoisid ka!", kiidab Mare oma loomaarmastust Õhtulehele.

Tegelikkus on veidikene teistsugune ja mitte ühegi teise loomaloo puhul pole mu juurde nii paljud võhivõõrad inimesed tänaval astunud ja kätt surunud. Vähe sellest. Ühendust on võtnud ka Mare koolikaaslased, naabrid ja muidu tuttavad aastate tagant, kes kinnitavad, et temaga pole lood korras ja pole kunagi olnudki! Aga see selleks. Tapa vald näib aga Mare koertetappu soosivat. Täna laekus loomakaitse liidule järgmine kiri:

"Tere.

Mare Udusaar soovib näha oma koera. Millised oleks teie tingimused ning kuidas seda oleks mõistlik korraldada?

Lugupidamisega,
Krista Pukk
Tapa Vallavalitsuse
keskkonna- ja heakorraspetsialist"


Miks näidata naisele järjekordset koera, kelle ta viis lõpusirgele? Miks näidata naisele koera, kelle tapmist ta lausa kaamerate ees nõudis? Arusaamatu ja sestap ongi Loomakaitse Liidu seisukoht järgmine:

"Lgp Tapa vald

Eestimaa Loomakaitse Liit ei pea võimalikuks Mare Udusaarele koera näidata. Arvestades, et Mare väärkohtles oma koera pika aja jooksul, tekitas talle nii vaimseid kui ka füüsilisi kannatusi, nõudis koera äravõtmisel koera eutaneerimist ning täna, so 05.06.2017 tungis eravaldusse ning nõudis koera näha ja teda tagasi, ei ole Hallikese näitamine Marele mõistlik.

Hallike on toibumas üleelamistest ning Mare uuesti nägemine võib tekitada talle täiendavaid kannatusi. Lisaks on liidul põhjendatud kahtlus, et Mare Udusaare vaimne tervis ei ole päris korras (vastava osas on ELL edastanud teile ka täna pöördumise).

Mare oleks saanud koera nägemise soovi korral eelnevalt helistada ka Heiki Valnerile või uurida vastavat võimalust läbi oma sotsiaaltöötaja, kellel on ELL-i vabatahtlike telefoninumbrid olemas. Mare seda ei teinud ning sõitis etteteatamata liidu hoiukodusse ja sisenes eravaldusesse, kus hakkas agressiivselt oma koera nõudma.

Kui Tapa valla hinnangul on Marele koera näitamine vajalik ja põhjendatud, siis paluksime vallal oma seisukohta täpsemalt selgitada. ELL-iga saab ühendust, kui helistada Heiki Valnerile".


On kellegil küsimusi? Loodetavasti mitte, sest minu jaoks on vähemalt Mare Udusaare koeraarmastusega seonduv selgemast selgem ja ma olen seda seisukohta ka korduvalt väljendanud. Küll on aga mul üks küsimus - kes andis Marele hoiukodu aadressi, millest teadsid vaid vald ja veterinaarkeskus! Äge värk ja kogu see asjaajamine haiseb! Või kuidas teile tundub?

"Tooge see mürgisüstal ja pange see koer magama! Ma nõuan! Mul on vähemalt see õigus!"

Tuleb teile tuttav ette? Muidugi tuleb, sest just nii "ilma Hallikeseta elada mittesuutev" Mare Lehtses karjus.

Huvitav, kuidas ta surnud koeraga koos oleks siis elanud? Ilmselt samamoodi nagu vakladest kubiseva ja korteris laguneva bernhardiini korjusega mõned aastad tagasi. Talle see sobib! Mulle ja paljudele loomasõpradele paraku mitte!