„Loomade abil kuulsaks ja rikkaks!“

Juba lastepõlvest saati olen tahtnud „kuulsaks“ saada, aga nooremast peast see ei õnnestunud. Vanemaks saades tuli veidike mõistust juurde ja ühtäkki taipasin, et seda on võimalik saavutada loomade abil. Lisaks toob loomade kaitsmine ka ju enneolematu rikkuse majja. Seetõttu ma loomakaitsjaks hakkasingi – eks ikka taevasse kõrguva edevuse ja raha pärast. Nii vähemalt räägivad mõned kõiketeadvad „loomasõbrad“.

Eks neid jutte ole alati olnud. Enda kohta olen näiteks kuulnud ka seda, et ma olla olnud kunagi julm loomapiinaja, aga siis toimunud „imeline ümbersünd“ ning nüüd ma lunastangi varasemalt tehtud jõhkrusi. See pole mõistagi ainuke minuga seotud vägev lugu.

„Ajad muutuvad - Kalevipoeg tõi Soomest laudu, Valner tarib kassitoitu!“

Eile sai kaugel väljamaal käidud – Soomes nimelt. Enamus vaeseid kaasmaalasi taolist luksust mõistagi tänu õhukesele kukrule lubada ei saa, aga las ma siis kekkan natuke. Nali! Vähemalt püüdsin teha! Aga ega ma tegelikult käinud seal lulli löömas, vaid ikka kassitoidu ja muu tavaari järel, mida põhjanaabrid heast südamest Alliklepa kiisudele annetasid.

Helsingi loomakaitse seltsi inimeste sõnul läks Alliklepalt leitud sajapealise kassikarja leidmine korda väga paljudele soomlastele. Viiskümmend inimest või ehk rohkemgi, ei pidanud paljuks teise linna otsa sõita ja toidupoolist või muud vajalikku annetada. Paljud tegid ülekande juba loomakaitse liidu kontodele. Annetatud kaupa tuli lausa niipalju, et see hakkas juba neile enestele ette jääma. Sestap pidi kiiresti tegutsema ja transpordi tarbeks sai lausa ka veidike suurem buss sebitud.

"Laevafirmad hädas "jänest" sõitvate kajakatega"

Millise elukaga on teie arust tegu? Pakute, et kajakaga? Aga ei ole! Jänes hoopis, sest pileteid neil igatahes polnud. Isiklikult kontrollisin.

Selgitasin rahulikult, et mul on väga raske neid kaitsta, kui nad niimoodi ühiselureeglitele sülitades siga panevad ja inimesi kurjaks ja kurvaks teevad.

Ühel linnul hakkas häbi ja ta lendas minema. Teisel oli aga jummalast savi - mõnelt siia suvitama saabunud linnukeselt pihta pandud sulg noka vahel, ülbe pilk silmis, vaatas ta mulle otsa ja teinud kuulmagi! Ilmselt olid ta vanemad joodikud ja kodune kasvatus seega puudulik! Püüdkem siis mõista, mitte kohe hukka mõista.

„Proua Niina-Inessa uus taktika ja vaenlane nr.1 – Eestimaa LoomakaitseLiit“

Kes proua Niina-Inessa Stepanovaga kokku on puutunud, teavad, et tegemist on hiilgava manipulaatori ja äärmiselt konfliktse inimesega, kes kõiki ja kõike oma hädades süüdistab. Lisaks ta lausa NÕUAB abi, mida kõik on KOHUSTATUD talle osutama. Sellest keeldumine ei tule kõne allagi! Nii kui vastu vaidled, siis sellele järgneb süüdistuste ja laimulaviin ning väljamõeldistel pole piire.

Sellega on mõned aastad tagasi kokku puutunud ka Eesti Loomakaitse Selts, mille juht „sajandi kassisõbra“ numbrile lõpuks enam lihtsalt ei vastanud. Ka kinnistuomanik on sõna otseses mõttes pasaga üle valatud ja viimati ta mainis mulle, et ka Alliklepal kasside päästmist värvanud politseinikud olevat rikkunud kõiki seadusepügalaid.

"Ligi paarkümmnend Alliklepa kiisut mõnelevad juba uutes kodudes"

Alliklepa kiisud paranevad jõudsalt ja üsna paljud ehk ligi 20 kassikest naudivad hoopis teistsugust elu juba uutes kodudes. Täitsa täpset numbrit teab meie Kaija, aga antud juhul polegi vast oluline kas neid on 18 või täpselt 21

 Alliklepalt päästetud ja uues kodus "Musiks" ristitud kassi perenaine Annela kirjutab nii:

"Musi on kodus teist päeva. Tunneb end väga hästi ja isegi ei pelga koera. Mängib pidevalt, magab kaisus ja sööb korralikult."

Rõõmustame siis koos Annela ja Musiga! Kui te plaanite aga ka kiisut võtta, siis kiigake kindlasti ka Alliklepalt päästetud kasside tarbeks loodud albumisse.

Äkki leiate just sealt selle ühe ja ainsa "täitsa oma kiisukese", kellele soovite nii kodu kui armastust pakkuda.

„Milline karistus määrati Karviku ehk Lucky hooletule peremehele?“

Politsei on jõudnud oma uurimisega sinnamaale, et oma koera pikki aastaid halvasti kohelnud omanik sai karistatud. Kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määruses on kirjas nii:

1. Lõpetada kriminaalasjas nr 1625XXXX menetlus Igor Djakonovi suhtes seoses avaliku menetlushuvi puudumisega.


2. Panna Igor Djakonovile kohustus teha 80 (kaheksakümmend) tundi üldkasulikku tööd Tallinna Vangla Pärnu kriminaalhooldusosakonna järelevalve all. Üldkasuliku töö tegemise lõpptähtaeg on 19.november 2016.a.

„Gulfi karvik Saara asus täna taas tööpostile“

„Koer on taas Gulfi territooriumil! Kas saaks uue omaniku aadressi ja telefoni?“, taolise telefonikõnega algas minu tänane päev. Seda ma kahtlustasin kohe, et „Laagri õhk“ võib kutsadele tuttav tunduda ja ehk lähevad kondama. Juba autost tahtis ta siva-siva välja pääseda ja võttis suuna hoopis teisele poole. Siis sai ta aga mõistagi ikka aeda juhatatud.

Muide, Saara tahtis ka esimesel päeval aiast kohe leelet tõmmata, aga uus peremees Mati pani aiaväravale tooli ette. Siis jällegi ühel teisel päeval, kui peremees aiavärava avas, et autoga tööle sõita, jalutas sealt rahumeeli Saara sisse. Küllap tegi külakesele kiirema ringi peale. Ja vat sulle kooki moosiga, täna siis jälle taoline lugu. Tegelikult ta eile juba pressis jõuga aia alt välja. Sellest andsid tunnistust aia külge jäänud karvapahmakas. Täna hommikul pool kaheksa neiukene liputas saba, sõi korralikult ja saatis peremehe tööle. Seejärel aga putkas minema. On ikka tüüp!

„Kas auto alla jäänud Pätu saab esmaspäeval operatsioonile? See sõltubjuba inimeste kaastundest!“

„Koer jäi auto alla! Appi, Pätu jäi auto alla! Suust tuleb verd!“, selliseid hüüatusi sai eelmisel pühapäeval kuulda ühel vaiksel Viljandi tänaval. Juht tuli tähtsa näoga masinast välja ja viskas ükskõikse pilgu maas niutsuvale penile. Seejärel vaatas stange üle, silitas seda hellalt ja sõitis rahumeeli minema. „Kuradi penid jooksevad siin vabalt ringi! Ma pidin pidurdama ja oma kallist ajast tervelt paar minutit raiskama!“, võis ta vast mõelda.

„Moto on suutnud napi ajaga terve suguvõsa „kassiusku“ pöörata!“

Kui eilne päev hakkas pihta kurva uudisega, siis tänase algus on hoopis teisest puust. Kas te Motot mäletate? Just-just , sedasamust kiisut, kes Lasnamäel mootori vahele puges, hirmsa hunniku kilomeetreid maha sõitis, aga pääses imekombel üsna kergete vigastustega. Mäletatavasti kolis ta Mulgimaale ja naudib seal nüüd koos pere koera, kassi ja hobustega piiramatut vabadust ning hellust. Moto perenaine Eva saatis mulle kirja:

„Oh, Klaara, Klaarake ……. puhka nüüd rahus!“

Olen teid ikka püüdnud võimalusel kursis hoida nende loomade käekäiguga kellega kokku puutun. Sedapuhku mul kahjuks midagi rõõmustavat pajatada pole, sest üks nn Gulfi karvikutest - see arake ja õrn Klaara, läks täna öösel vikerkaaremaale. Küllap olid viimased üleelamised talle liig, mis liig ja see kiirendas asjade käiku.

Eks tal oli muidugi ka vanust omajagu ja ega keegi meist igavesti ela. Varjupaigas ta vaatamata Kaija ja Cimi poputamisele end siiski väga hästi ei tundnud. Pole ka midagi imestada, sest varjukas on varjukas ja ega see päris kodu asenda. Enamuse ajast lamas ta aedikus ja väljas käis imeharva. Ka siis tiirutas ta ringiratast ja sel oli oma põhjus – eakas koer jäi selle aasta alul pimedaks. Eks seetõttu oli tal ka õe Saaraga võrreldes palju raskem uutes kohtades kohaneda.

„Kas Mähe nn „tapjakoerad“ on unarusse jäetud ja püsivad elus vaidnaabrite armust?“

Mähel, Jasmiini tee ja Astla uulitsa nurgapealse krundil elavad kolm vahvat koera – Connor, Karu ja Roosi. Kunagi kirjutati nendest hirmulugusid ja leheneegrid ristisid nad lausa „tapjakoerteks!“ Tont seda teab, kas nad kedagi nüüd tapsid, aga teistele koertele vast läksid nad kallale küll. Inimestega olid aga leebed kui emme pai. Mul eneselgi oli üks selline – saksa lambakoer Maks. Inimesi, nii suuri kui väikeseid, kasse, linde ja muid tegelasi, ta armastas ja hoidis. Teisi koeri aga mitte ning sestap ei saanudki temaga eriti kuskil käia.

Täna need Mähe koerad kedagi rünnanud pole, aga naabrid valutavad südant, sest peremees, keegi kodanik Lõhmus, elab kuskil mujal ja satub sinnakanti imeharva. Sestap nad ongi võtnud väidetavalt omapäi elavate kutsade toitmise lausa südameasjaks. Sealsamas suvilat omavad õekstest vanaprouad käivad näiteks lausa Mustmäelt sinna toitu viimas ja palusid ka minult abi.

"Uuel nädalal jätkub uue hooga Alliklepa kasside päästmine"

Uus nädal on käes, aga loomakaitse liidu rahvas eriti midagi uut tegema ei hakka, vaid meie jaurame Alliklepa kassikarjaga edasi. Ilmselt nüüdseks on juba ka viimased Alliklepalt toodud 24 kiisut Varjupaikade MTÜ arstide poolt üle vaadatud ja täna tarime nad mööda Eestimaa varjupaiku laiali. Kuhu täpselt? Seda ma ei ütle, sest pr. Niina-Inessa Stepanova kujutab oma kassikusest läbi imbunud ajuga, et need on tema loomad ja siis ta võib sinna probleeme tekitama minna. Igatahes asjaosalisi on hoiatatud ja eks nad kutsuvad siis juba politsei kui proua või tema võitluskaaslased peaksid veelkord kuskile lällama minema. Läänemaa varjukas nad juba ju käisid kasse nõudmas.

„Alliklepa pääsupojad lükkavad sööklahoone lammutamise sügisesse“

Allikepa külakese nimi seostub täna eestimaalastele eelkõige sealt leitud meeletu kassikolooniaga, kus elas hinnanguliselt 100 kassi või rohkemgi. Ometigi on see nõukaaegne pioneerilaager koduks veel ühele kolooniale, mis võib hinnanguliselt isegi oma paar-kolm korda suurem olla. Ka meie rahvuslinnud suitsupääsukesed näivat nautivat kõiki maailma kasse päästa ihkava naise seltsi. Tema hoolealustest hoiavad nad loomulikult heaga eemale, sest reeglina jäävad sõpruse sobitamised hiirekuningatega lühikeseks - viimased pistavad nad lihtsalt nahka.

Pioneerilaagri endised hooned lähevad lammutamisele esimesel võimalusel ja ehk saadetakse massinad kohale juba järgmisel nädalal. See on tegelikult ka ainus variant kuidas sinna aastaid tagasi omavoliliselt sisse kolinud naisest lahti saada. Päris kindel on see, et kui hooned püsti jätta, siis leiab sealt juba lähitulevikus taas paarkümmend kiisu-miisut. Mõni korjab marke, mõni kasse, mõni naisi -  inimloomal on ju hobisid igasuguseid.

„Uus "naisepeksmise" süüdistus ripub ähvardavalt mu kohal!“

Eile sai jälle varbaid üle jupi aja leotada. „Püha Plaani“ kuni sügiseni metsas konutada keeras Alliklepa Niina-Inessa teatavasti ju tuksi ning sestap polnud vahepeal maale jõudnudki. Mia arvas ka, et olgu olla kord ning käime parem kohe ära, sest järgmisel nädalal hullumaja jätkub ning muidu jääbki käimata.

Moor naasis ka üle pooleteist nädala taas kodukatuse alla, sest tema üle-eestiline tuur „Suvechill ja grill 2016“ sai selleks korraks läbi. Vist on läbi, sest täna öösel tuli ta jälle igatahes kell 3 alles koju, kuna eilne kokkusaamine vanade klassiõdedega venis vähe pikemaks. Mulle sobib see aga imehästi, sest pärast seda tunneb ta enamasti süümekaid ning püüab igati mu meele järgi olla. Jeeee! Selle vastu ju ei saa kellelgi midagi olla kui teine kogu hingest poeb ja lipitseb. Eks ole?

„Päev täis kasse sai siugleva lõpu“

Eks me olime peale eilset Alliklepa kassijama omadega päris läbi. Mitte kontimurdva töö, vaid eelkõige ikka selle närveldamise ja jauramise tõttu. Pärast loomade varjupaika viimist oli vaja neile veel söök ja liiv sebida. Lisaks oli vaja ka pehmet toitu ehk konserve, sest mõnede kiisude igemed veritsesid ning krõbinate järamisega poleks nad hakkama saanud. Kertu Jukkum andis mulle kontaktid ja ZooLux kauplus tegi loomakaitse liidu laksust püsikundeks, kel alatine 30 prossane allahindlus. Tänud selle firma bossile, kes pikemalt juulitamata meile vastu tuli.

„Siin ei saa küsimustki olla. Loomakaitseteema on mulle väga hingelähedane!“

„Lapsed, kui te seda kassipoega ei võta, siis ma tapan ta ära!“

Just nii terroriseerivat Haapsalus väikeseid lapsi proua Eleanora P. Vähemalt nii ta ütles mulle oma nime olevat. Ja lapsed võtavadki, sest imearmsatest kiisudest on ju nii-nii kahju! Kohalikud kutsuvad teda „kassimammaks“ ja naine on selle üle väga uhke. Kiisu-miisudega jahmerdamas on nähtud teda Haapsalu ja Uuemõisa vahel juba aastaid.

Loomaakaitse Liit sai teate prouast, kes Haapsalu vanalinnas 3 euroga kassipoegi müüb, mõned päevad tagasi. Läänemaa kassiinglid, väsimatud Kaija ja Cim, kimasid kõiki teadaolevaid liikluseeskirju eirates tuhatnelja kohale. Ja tõesti, proua oli ennast lossimüüri ääres kenasti sisse seadnud: „Astuge ligi, astuge ligi, värsked ahjusoojad armsad kiisupojad ainult täna ja ainult teile – 3 eurot tükk!“

„Miks te oma kassidele halba soovite, proua Niina-Inessa?“

Eile toimus Loomakaitse Liidu "suur kassipäästedessant" Alliklepa külla. Inimesed katkestasid oma puhkuse või võtsid töölt vaba päeva ja sedapuhku läksime lausa nelja auto ja kaheksa inimesega. Oli ka põhjust, sest suurim kassikoloonia nõudis mõistagi rohkem inimesi appi.

Juriidilise poole pealt oli asi korras – pr.Stepanovale oli käsk territoorium vabastada juba ammu edastatud ja tähtaeg kukkus 16.juulil. Loomakaitse Liidule on antud volitus loomad minema toimetada ning seal rahumeeli toimetada. Arvestades pr.Stepanova „minge te ka kõik persse ja minul on alati õigus“ iseloomu, kaasasime sekelduste vältimiseks nii politsei kui Veterinaar- ja Toiduameti ametniku. Õigesti tegime, sest ilma nendeta poleks meil tühjagi välja tulnud.

Proua Niina –Inessa Stepanova võttis meid vastu nagu uhke kuninganna kunagi,  keelates "oma" territooriumil liikuda ning hingatagi.

"Reisikorraldaja "Lõbus matkasell" pakkumine"

Sul on nõme töö ja elukaaslasega klapp puudub. Elu tundub mõttetu ja tulevik on tume? Sul on elukindlustus, aga suitsiidi korral ei maksta summat välja. Sa oled surnult väärtuslikum, kui elusast peast, aga ei tea kuidas edasi käituda?

Reisikorraldaja „Lõbus matkasell“ tuleb sulle appi!

Enam sa ei pea sõitma mõnda kaugesse sõjapiirkonda või kriisikoldesse, vaid meie soodsate hindadega leiad oma probleemidele lahenduse ka palju lähemalt. Teeme koostööd eelkõige aafrikast euroopasse reise korraldava bürooga "Isis" ja omame täit ülevaadet kõige plahvatuslikematest kultuuri- ja spordisündmustest, mis siin kontinendil toimuma hakkavad.

Stockholm, Pariis, London, Nice ja teised mürtsu- ning möllulinnad ootavad Sind! On üsna tõenäoline, et pauku seal tehakse ja oma otsa sa leiad! Ära lase oma perel rohkem vireleda ja ole kordki elus neile kasulik!

Parimate soovidega „Lõbusa matkaselli“, heatahtlik kollektiiv
Sinu reisikorraldaja aastast 1874

„Mis jääb sellel toonekurega fotol märkamata?“

„1 pilt räägib rohkem kui 1000 sõna“, ilmselt teate kõik seda ütelust. Ometigi võib sellele ka vastu vaielda, sest tavaline foto jätab ka miljon detaili rääkimata, mida saab edasi anda vaid sõnades.

Mida te näete antud pildil? Ilusat suvist fotot, millel üks toonekurg ajab oma tavapäraseid linnuasju? Armas! Jalutab aga põllul ja otsiks justkui süüa. Aga kas märkasite ka piina ja valu, või traagikat ja kõrte vahel vargsi hiilivat surma?

Ei märganud ega saanudki märgata ja sestap tuleb see juba sõnades edasi anda - konkreetne kurehärra ei jaluta, vaid seisab kogu aeg ühe koha peal paigal. Sellega kaasneb veel üks veider asi - kui lähemale minna, siis tõuseb ta korraks lendu, aga naaseb täpipealt samasse kohta ja nii ta seal siis tundide kaupa seisabki. On ju veider, et miks just seal?

"Viron historian isoin kissapopulaatio, 100 kissan laumaeläinystävällinen avutaminen on ollut mahdollista vain erilaisienorganisaatioiden ja ystävällisten ihmisten ansiosta ja yhteistyöstä.''

Viron eläinsuojelu liitto on tekemisissä tällähetkellä historian isoimman kissapopulaation kanssa. ’’ Ystävää tunnetaan hädässä’’ sanoo Viron vanhasana ja onneksi liitolla ystäviä on. Avustamaan on tullut myös suomalaiset sekä Helsingin eläinsuojeluyhdistys. Isoimmat kiitokset Teille siitä, koska ilman teitä ja teijän apua emme pystyisi ratkaisemaan sitä ongelmaa. Koska tällä sivulla käy myös aika paljon suomalaisia, sitten kirjoittelemme tänään myös lehtistötiedon suomeksi:

,,Viro historian isoin kissapopulaatio, 100 kissan lauma eläinystävällinen avutaminen on ollut mahdollista vain erilaisien organisaatioiden ja ystävällisten ihmisten ansiosta ja yhteistyöstä.''

„Sillamäe Silja ootab ikka veel kodu“

Loomi tuleb hunnikus peale ja teinekord juhtub nii, et vanad sõbrad ununevad selle tohuvabohu sees ära. Nii läks just ka Sillamäel raskelt auto alla jäänud ja Siljaks ristitud kiisuga – vaeseke on siiani veel hoiukodus. Mitte, et tal seal paha oleks, aga päris kodu on ikka päris kodu.

Parandame selle vea siis kohe ära. Silja on operatsioonist täielikult toibunud ja õue enam ei kipugi. Ka iseloom näikse tal veidike muutunud olevat. Näiteks vanasti ta ei söönud, vaid kugistas, või suisa tõmbas toidu ühe hingetõmbega sisse. Täna punane iludus aga sööb juba rahulikult ja lausa naudib seda tegevust. Jah, see on kindel, Siljale süüa meeldib.

„Kes peab Kristiine kandis korteris lehma?“

Asi on tõsine ja sestap küsin uuesti: „Kes peab Tallinna kesklinnas, Kristiine kandis lehma?“

Ilus nädala algus ja läksime Miaga hommikul jalutama nagu ikka. Päike paistis. Linnud laulsid. Inimesed tulid vastu ja naeratasid. No lihtsalt tore.

Mia tuuseldas ringi ja kadus mingiks ajaks ära. Ja siis ta tuli ülimalt õnnelikuna. Hais oli juba 100 meetri kauguselt tunda! Seekord oli ta ikka korralikult kellegi pasas püherdanud, sest niiiiii must pole ta veel varem kunagi olnud. No seda manti ikka jagus nii pea peale kui külgedele. Nii kõhu alla kui saba otsagi. Ise õnnelik-õnnelik. Heiki kuri-kuri. Pärisin ta käest tõsiselt, et kas talle sellised sõnad nagu koduarest, kuuletuskoolitus ja varjupaik midagi ütlevad? Rõõmsalt otsa vaadates ja saba liputades, ei teinud ta mu küsimusest väljagi:

"Kelle koer läks Peipsi ääres kaduma?"

Edastan saabunud murekirja:

"15.07.2016 leitud noor isane Vene-Euroopa laika Rannapungerjalt (Peipsi ääres Jõhvi-Tartu-Valga maanteelt Tudulinna vald Ida-Virumaa).

Koera oletatav vanus 1,5 kuni 3 aastat. Sõbralik. Koer ootas päevi peremeest ühe koha peal. Koer on terve, samas küünised päris kulunud, tundub et käinud pikalt. Koer asub Tudulinnas vallavanema juures kodus. Puud, põõsad, lilled, rattad, postid jne said kõik märgistatud 5 minutiga!!! Info levitamiseks, koer on kurb, ootab peremeest."

Kontakt: Andrus Toss (vallavanem) - 33 79 731, 565 5720, andrustoss@hotmail.com

"Rahumäelt leitud jänku otsib kodu!"

Nädal on möödas, aga selle vahva küüliku perekond välja ei ilmunudki. Sestap hakkame talle nüüd uut kodu otsima.

Mäletatavasti kapsas see tegelane eelmisel nädalal ühes Rahumäe kooli lähedal asuvas aias rahumeeli ringi. Vanaprouast perenaine talle kodu pakkuda ei saanud ja loovutas küülikupreili loomakaitse liidule.

„Uuringud, uuringud uuringud ......“

Igasugu uuringud on tähtsad. Pole kahtlustki. Näiteks lugesin kunagi sellisest uuringust, milles tehti kindlaks kas kalju peal kasvav rohukõrs saab aidata seal rippuvat elevanti? Saab! Haarab aga londiga kinni ja vinnab end taas üles.

Vähemalt laboritingimustes olla õnnestunud ja mul on selle elevandi üle hea meel, vaatamata sellele, et salakütid kogu liigi järgmise 20 aasta jooksul hävitavad. Vähemalt temal on võimalus.