Pätu perenaine oli oma igapäevases konditsioonis ehk maakeeli tähendab see seda, et proua oli täis nagu tinavile ega jaganud maast ega ilmast ööd ega mütsi. Pätu vigastused ei läinud talle korda ja tõenäoliselt pole ta veel arugi saanud, et koera paar nädalat kodus pole. Pätule hakkas abi otsima loomasõbrast naaber Kadi, kes tegi feissaris ka üleskutse. Seda kurba lugu on jagatud juba 300 korda, aga annetusi Varjupaikade MTÜ arvele pole eriti tulnud. Sestap aitan natuke kaasa.
Pätu operatsioon läheb maksma kuskil 400-500 eurot ja sellele lisanduvad igasugu muud kulud. Nii et heade inimeste abi kulub praegu vägagi ära – korjame kokku nii palju kui suudame ja kui jääb veidi puudu, siis selle maksab loomakaitse liit. Täitsa kõigega me hakkama ei saa, sest oleme täna tänu Alliklepa kiisudele omadega totaalses miinuses, aga nagu öeldakse: „Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!
Headus pole kuhugi kadunud ja loodetavasti saame selle pisku kamba peale ikka kokku. Ilmselt tähtsamgi on aga vast hoopis see, et see noor, tore ja sõbralik koer endale uue ja hooliva pere leiaks. Raskeid üleelamisi on tal tänu „parmustunud“ peremeestele juba küll ja küll!
Pätu tänab. Viljandi loomade varjupaigarahvas tänab. Ka mina tänan.