15. mai 2021

"Rakvere Brunja vajab midagi rohkemat kui ime!"

"Seisan siin kliiniku trepil ja nutan, kuigi olen mees. Täna tunnen nagu oma lapsega oleks midagi juhtunud. Ma pole varem kunagi taolises olukorras olnud ega ole selleks üldse valmis. Ma ei osanud arvata, et see nii palju valu teeb"
, räägib telefonis Andrei, Rakveres auto alla jäänud Brunja-nimelise kiisu peremees, kes kohe pealinna tormas kui asjast kuulis.

"Ma liitun teiega, ma proovin samuti inimesi, kes samas olukorras aidata, ma tänan teid avalikult!"

"Ärge seda küll tehke. Pole vaja. Oleme kamp napakaid, kellele loomad meeldivad ja tunneme neile südamest kaasa. Püüame lihtsalt valu ära võtta kui võimalik ja jalule audata. Ei muud! Tänage hoopis Janat, naist, kes ta leidis ja meid kohale kutsus. Enamus inimesi ja autojuhte läheb ju tuima näoga mööda."

Brunja võeti Narva varjupaigast paar aastat tagasi ja siis oli ta kukil juba seitse eluaastat. Kiip küll pandi, aga taas vajalik number registrisse ei jõudnud. Elasid nad metsaveeres ja Andrei ei saa aru kuidas Brunja nii kaugele maanteele ära eksis? Küllap pidi kellegi peale ehmatama, sest koduaiast arg kiisu välja ei julgenud minna.

Rääkisime veel jupp aega ja mehel oli siiralt hing haige ning mure oma lemmiku pärast suuremast suurem. Kuigi temas elab suur lootus maksku ravi palju tahes ja see raha tuleb pereliikme jaoks kasvõi põrgust tuua, siis pahatihti rahast üksi ei piisa.

Vaadake ise neid kolju ülesvõtteid - murrud peavad ise paranema ja seda need enamasti ka seestpoolt teevad. Hingamisteed on aga ka üdini tervetel "pärslastel" tegelikult enamasati üdini tuksis. Aretame ja mängime jumalaid! Brunja omad aga meenutavad .....

Ma ei leia isegi sõna selle jaoks. Kuidas ta vaene loom hiljem hingama hakkab? Või sööma? Lõualuud pole ju ka ollagi. Suu praegu kogu aeg lahti ja kinni see ei läegi. Õnneks on ta tugevate valuvaigistite ja korraliku "laksu" all ning ei jaga eriti matsu. Veri vilets ja see vajab ehk isegi doonori abil väljavahetamist. Kass ise nõrk ja ei elaks praegu raudselt operatsiooni üle. Enne tuleb üksjagu nuumata ja tuunida. Appi!

Valdeko Paaveliga ja Rasmus Uuskülaga pidasime veel õhtul nõu, aga head variandid hakkavad otsa lõppema. Närvi ajab see olukord - loodad ja siis see kaob, tekib uus lootus ja jälle kaob.

Nii palju inimesi on Brunja aitamisega otseselt seotud ja oma hingest tükikese sellele kiisule andnud. Kas tõesti läheb kõik luhta? Vat see allavandumine ajab mind tegelikult veel rohkem närvi - mis mõttes pole võimalik? Prindime uue 3D lõualuu - tehnika sajand ja me oleme ju nii kuradi võimsad. Pole me ühti!

Aruandlust ka. Brunja raviks annetas 40 inimest 559 eurot ja 15 senti. Rakvere loomakliiniku arved kokku olid 282.47. Kindlasti helistati ka annetustelefonidele, aga seda näeme alles kuu möödudes. Ilmselt see praegu kellegile huvi ei pakugi, aga olen niimoodi ikka teinud. Loomapäästegrupi nimel lubasin Brunja perele igakülgset abi, aga lõplik otsus tuleb nüüd juba neil endil teha. See on ainuke hea uudis vähemalt mu enda jaoks.

Lootus sureb viimasena. Tõsi ta on ja taas ma jälle loodan, et hommikul helistab dr. Valdeko Paavel juba hoopis optimistlikumal toonil ning ütleb, et tal on "üks mõte", mida võiks proovida. Varem on ju nii olnud kümneid kordi, mil ta on kokku lappinud selliseid vigaseid, kellest elulooma isegi unes ei oleks julenud näha. Loota ju võib. Lootma lausa peab, sest ilma lootuseta poleks meil ju üldse mitte kui midagi!