6. mai 2021

"Head teed Arinake!"

Elu on nagu sebra - triibuline. Nüüd näikse aga valge triip lõppema ning must koos halbade uudistega tungib taas peale. Läkski mul väga pikalt väga hästi ja pea sajaprotsendiliselt jäid kõik Loomapäästegängi patsiendid ellu!

Eile õhtul sain teada, et Setumaalt päästetud Mõmmik ei saa siiski praegusesse peresse jääda, sest kisub tüli teise isase koeraga. Ma väsisin justkui laksust ära ja igasugune tuju kadus - nii tore pere ja ta tunneb end seal nii hästi. 
Vaene loom peab jälle kolima ja ümber harjuma. 

Hommik algas aga peretütar Olja kõnega, mis oli kurvemast kurvem ja õudsamast õudsam - sellist lõppu ei vääri meist keegi.


Arina ise oli paranemise teel ja tundis elust rõõmu. Nägemine läks vanuril kehvemaks, aga see käib vanusega kaasas. Atriidirohud hoidsid toonuse paigas ja selgroovigastusega koerake silkas ringi nagu noor kits. Seda plaanis ta ka eile õhtul tegema minna kuniks juhtus ettenägematu.

Ja nimelt läks kogu pere taas jalutama. Kutsusid lifti ja Arina oli esimesena sees, teisena läks vanaema. Siis aga uksed sulgusid, sest keegi kutsus lifti alla. Polekski nagu midagi hullu, aga käest libisenud rihm jäi uste vahele kinni.

Edasine meenutab juba õudusfilmi - lifti lakke tõstetud koer meeleheitlikult kiljumas, rapsimas ja lämbumas, sest rihm ei läinud puruks ja peatas lifti. Vanaema seda õudust pealt nägemas ja palju polnud puudu, et vaesekese süda oleks seisma jäänud. Viis inimest meeleheitlikult väljapoolt uksi avamas, mis ei õnnestunud. Täielik paanika ja segadus. Umbes nii neid sündmusi pisaratega võitlev Olja edastas ja loodetavasti sain kõigest õieti aru.

"Vaene koer. Vaene vanainimene, kelle lennuk samuti maandumistrajektooril sai veel nii kohutava mälestuspildi osaliseks. Kes see kella sel ajal vaatab, aga ta sõnul kestnud kõik umbes viis kuni kümme minutit, mis tundusid igavikuna. Siis saabus vaikus ...."

Päästjad tulid lõpuks appi ja said hädasolijad liftist kätte. Loomaarst pidi tunnistama oma jõuetust, sest koera elustamised tulemust ei andnud - koer poodi sisuliselt oma kodus ja oma pere silme all üles ning keegi ei suutnud seda takistada.

Miks lift liikus ja "STOP"- nupust kasu polnudvõi polnud viimast üldse? Kuidas taoline asi maailma kõige turvalisemaks tunnistatud transpordivahendis üleüldse 21. sajandi Euroopa riigis juhtuda saab? Need küsimused vajavad vastuseid ja põhjalikku uurimist, mis loodetavasti algatatakse.

Õnnetusi on juhtunud ja juhtub ka edaspidi ole sa nii hoolas kui tahes. Arina peret see mõistagi ei lohuta - Laagna tee kohtuprotsess võtab viimase jõu ja nüüd kadus suurima ime läbi taastunud ja palju-palju toetust pakkunud truu koerake ka tobeda traagilise juhuse tõttu kõrvalt.

Mul on ääretult paha ja kurb taolist lugu kirjutada, Tahaks vanduda, ropendada ja tõmbaks hea meelega nina täis. Kuradile karsklus! Nii kurb on lihtsalt. Mis siis veel Arina perekonnast rääkida? Eraldi ei küsinud, aga pereema on vist sama lootusetus seisus. Nüüd sai koer ikkagi otsa. Annaks Jumal, et nad selles muremeres ära ei upuks ja peast hulluks ei läheks!

Loomapäästegrupp peab tasuma veel Arina ravi ja rohtudega seotud viimased arved ja ongi nagu KÕIK. Pagana kahju, sest maksime neid hea meelega ja olime uhkusega osalised ühes viimase aja suurimas "imeloos".

Kurat võtaks! Peab see elu ikka niimoodi näkku panema ja karm olema!