14. mai 2021

"Olge inimesed! Ärge pange loomi ja linde põlema! Ma väga palun!"

"Ärge pange loomi ja linde põlema",
oli mäletamist mööda ühe kevadise pressiteate pealkiri, mille veel Loomakaitse Liidus vägesid juhatades valmis vorpisin. Enam ma pressiteateid väga ei üllita - üle kümne aasta on neid vorbitud ja tundub ühe ja sama asja lõpmatu nämmutamisena.

Ei paku tegelikult pinget ka, sest enam ei mõtle ju uut teksti välja vaid muudan lihtsalt koha- ja ajamäärust ning lisan uusi nn "rääkijaid", kes siis justkui suurt uudist teatavad. Las Keskkonnaamet teavitab, sest väga otseselt on just nende ülesanne ühiskonda harida ja hoiatada kui vaja.

Täna ma siiski kordan ennast. Kuidagi raske ja valus on käes hoida siilikest, kes kas mailõkkes või kulupõlengus peaaegu surma sai. Ehk on isegi kahju, et ta surma ei saanud? Miks? Põletushaavad on valusamast valusamad ja paranemine piinarikkamast piinarikkam. Vat sellepärast.


Arstid teavad. Vähesed inimohvrid ka. Enamus meist ei oska seda aga hinnata, sest ainuke põletust lahjalt meenutav kogemus on liigselt päevitades saadud. Ehk sellepärast need tikud nii kärmelt lõket süütavadki? Ei ma ütle, et lõket teha üldse ei tohi. Lõke on äge ja hea ja tore ning selle ääres on võrratu aega veeta. Aga näe see vaev ja raputa kogu see kuhi läbi. Sa ei usu, millist elurikkust sealt leida võib - konnad, sisalikud, roomajad ja siilid on vast esimesed, keda märkad. Hiire- ja linnupesi näed ehk ka. See on enamvähem raudpoltkindel.

"Olen kindel, et sa ei taha neid elushingi põlema süüdata. Sa pole ju sadist, kes teisele põrgupiinu valmistada soovib. Või siiski oled?"

Loomapäästegrupi hoole all on praegu kümnetekaupa metsaasukaid, keda ükshaaval üles loendama pole mõtet hakata. Tundub ju veider kui ühele oravatitele ameerikamaalt piima tellimiseks tuleb raha lunida. Tegelikult pole neid üks ja tavaliselt tellime kohe suurema koguse. Siis jagub pikemaks ajaks ja ka teised sama karva tegelased saavad kõhu täis. Või haavikuemandad - nendega sama lugu, et kuigi ühest on jutt, siis abi saavad paljud.

Metsloomadest me üldiselt väga ei räägi. Me pole riigiga vastavat lepingut sõlminud ega etteantud tingimustel tõenäoliselt kunagi ka ei sõlmi. See pole koostöö vaid suude sulgemise ja orjastamise leping. Vähemalt see versioon, mida eelmisel aastal lugesin, kõlbas vaid kemmergusse ja ega see õieti sinnagi väga passinud.

Loomulikult on LPG juhatusel voli allkiri anda, aga nende nõunikuna soovitan tungivalt seda mitte teha - upute aruandlusesse ja raiskate iga tuvi kohta kümme lehte paprit, mis vaid RMK ehk rõõmustab. Lisaks hakkavad ministeeriumihärrad ette kirjutama keda tohib aidata ja keda mitte ning takkaotsa ronivad luubiga ka su koju, et välja selgitada kas su elamine üldse sobib metsloomale ajutiseks peatuspaigaks.


Ametlikult me metsloomi seega aidata ei tohi, aga teeme seda ikka. On ju nõme passida allaaetud metsaasuka kõrval ja jätta ta piinlema, sest pole mingit paberilipikut ette näidata. Eks ole? Oi mul on nendega ägedaid lugusid pajatada, aga jäägu need tulevikku - siis ei saa riigi kuri käsi ei neile ega neid aidanud headele inimestele kurja teha.

Ma ei kirjuta enam väga ka annetuslugusid ja seda kindla põhjusega - väga ei viitsi ja teised gängi liikmed peavad samuti suutma olukorrakirjelduse ühe või teise loomaga juhtunud õnnetuse kohta edasi anda. See on ka arve tasumise eelduseks - ei ole pilte ega lugu, siis maksku omast taskust, sest ega raha taevast ühingu kontole kuku.

Ise haaran sule, siis kui häda käes või tuhin peale tuleb. Praegu on kontol üsna hädine seis. Hiljutine külmaarvete tegemine ühe kassiorganisatsiooni poolt pingestas olukorda veelgi - kliinikud ei võta enam ühinguid jutule kui kohe ei maksa. Õnneks see klausel Loomapäästegruppi ei puuduta, sest aastatega kogunenud usalduskrediit on pragudeta ja sama kindel nagu raudbetoon.

See kõik on tänu teile head toetajad, sest meievahelises vaikivas kokkuleppes on ju kirjas, et meie jookseme ilma palgata kut hullud ja aitame nii paljusid loomi-linde kui võimalik ning teie maksate kliinikute töö, vaeva ja ravimid kinni. Senini on see töötanud ja tegelikult sigahästi ning loodan, et ka tulevikus jääb nii olema.

Pool meie töömahust moodustavad metsloomad ja -linnud. Juba hakkas pihta igaaastane linnupaanika ning telefonid helisevad vahetpidamata - linnupojad siin ja autolt löögi saanud rippuva tiivaga lind seal, kitsepoeg siin ja põdravasikas seal, emata karumõmmid siin ja ....

"Ai kurat, neist ei tohi ju isegi mõelda, las praegu jääda, kunagi räägin."

Abi me vajame, aga ei ma küsi te annetust konkreetsele jänkule või oravale. Põlenud siilile tahaksid küsida aga küll - ta valu lausa põletas mu omagi hinge ühe suure augu ning ma võtaks selle valu kui vähekenegi saan. Tegelikult äkki saangi, aga seda vaid koos teie südameheadusega. Suured tänud juba ette!

Loomapäästegrupp MTÜ
EE437700771003183318
Metsloomade ja -lindude raviks

või

helista meie annetustelefonidele:

900 1313 (5€)
900 1414 (10€)
900 2323 (25€)

Palun tervitustekst kindlasti lõpuni kuulata, sest vastasel juhul annetust ei toimu.
või

Näh üles leidsin ühe pressiteate aastast 2018, Jutt ikka sama, aga kordamine pidavat ju tarkuse ema olema.