Hommikul tulid neli debiilikut. Laste kohta vist ei tohi debiilik öelda? Ütlen ikka. No ja tulid neli debiilikut, kes hakkasid lumememme peksma. Käte ja jalgadega. Suure hooga otsa joostes.
Jupp aeg rahmeldasid kuniks kaks ülemist palli alla vandusid. Oma pool tundi kulus, aga retsimine jätkus maapinnal - hüpati otsa ja taoti jalgadega kuniks need täitsa puruks said. Viha näis olevat meeletu. Lapsepõlve süütud mängud.
Seejärel võeti ette alumine, see kõige suurem pall. See jäi terveks. Jõud ei käinud üle. Debiilikud lõid käega ja läksid minema. Tuli üks teine pere, kelle pisipõnnid just praegusel ajahetkel uusi pallikesi veeretavad. Vanemad aitavad. Küllap tahavad memme taas ära parandada? Tore oleks.
Nii ta on, et ühed ehitavad ja teised lõhuvad, kolmandad ravivad ja neljandad tapavad. Annaks Jummel, et sel aastal kohtuksime võimalikult väheste debiilikutega, kelle ainsaks eesmärgiks on lõhkuda, laamendada ja hävitada. Annaks Jummel, et meite lapsed ja lapselapsed poleks väljaspool kodu samasugused debiilikud. Vat seda ma meile kõigile soovingi!
PS! Maailmal pole lootusekübetki, sest väikesed debiilikud tulid tagasi. Sedapuhku koos labidaga. Märk pühendumisest ja järjekindlusest, aga nüüd tahaksin küll teada, mida see lumememm nii jubedat tegi, et ta kohe nii maatasa tuli teha?
