30. november 2020

"Nõpsiku vaenlased number 1 - loomaarstid"

Hurraa! Nõps sai silmad tagasi. Paraku ka maailma kõige nõmedama tuka. See kõik ei tulnud muidugist lihtsalt, sest elupõlise hipi soengulõikus on seotud ääretult tõsiste riskidega nii loomaarst-juuksuri kui mo enese elule ja tervisele.

Pisarad, kiljumine ja meeleheide kaasneb iga Nõpsiku kliinikuskäiguga - proua on kuraasi täis ja hambad välguvad kiiremini kui terad saekaatris. Egas ta meelega, aga instinkt on selline, et kohe hambad kätte. Endal vaesekesel käpad tudisevad all.

"Suukorv pähe! Pane juba kodus!", kiljub tavaliselt Sõle kliiniku loomaarst Merili Kesner peoga rahusteid sisse lahmates juba telefonis kui tahan numbrit kinni panna. Täna õnneks Merilit, va koeravihkajat polnud tööl.

Ja nii me seal seisime tohter Ketlin Sõstra ja assistent Küllikesega kabinetis ümber Nõpsiku ning pidasime plaani kuidas talle vaktsiinisüst naha ja tukk kääride vahele saada. Nõpsik piidles meid kahtlustavalt ja andis teada, et oleme kõige nõmedamad loomapiinajad maamuna peal.

"Tõsta ta lauale", pakkus Ketlin.

"Napakas! Tõsta ise kui elu armas pole!"

"Pane siis suukorv!"

"Annan sulle sada eurtsi kui sellega hakkama saad!"

Kolm õrna inimest metsiku hiiglasiliku karu vastu. Iga sekund oli arvel ja iga liigutus tuli läbi mõelda. Kiirabi kutsusime ka kohale. Igaks juhuks. Ja siis läks lahti - Küllike hüppas tekiga Nõpsile peale, mina hakkasin eest suukorvi pähe panema ja Ketlin ründast selja tagant kääridega sadistlik irve huulil. 

Esimesed 130 katset läksid aia taha ja ei tulnud sellest välja miskit. Aga tuka pidi maha saama, sest vaeseke põrutas teinekord juba lausa vastu seina. Nähtavus null noh. 

Lõpuks proovisime ilma korvita ja ikka nii, et tõstsin eest salgu püsti ning Ketlin nüsis selle kohe selja tagant maha. Küllike lamas vaesel loomal otsas ja te oleksite naerukrambid saanud kui seda janti pealt nägema oleksite sattunud. Olgu kohe mainitud, et nii vanale koerale ma narkoosi tegema ei kipu ja jäägu see ikka selliseks puhuks kui valikut pole.

Hakkama saime ja hellitasin kutsat pärast katsumust nagu väikest titte. Huvitaval kombel lasi ta sellel kõigel juhtuda ja nautis täiega. Hiljem läksime põllule ja lasin neil koos Ruudiga joosta just nii kaua kui tahavad. Koju jõudsime alles pimedas. 

Ketlin ja Küllike on intensiivravipalatis ja kui nad välja ei vea, siis kuulutan mõlemad ülesnäidatud vapruse eest postuumselt Eesti parimateks loomaarstideks, kes langesid vapras võitluses julma vaenlasega. Hurraa!