Sestap, mina iseõppinud sekspert ja inimhingede tohter lausa pean samuti sõna sekka ütlema. Arvamuste mitmekesisus. See ju kah väga tähtis asi. Eks ole?
Ja nüüd kuulake uskmatud liiderdajad, mehepetjad ja mitmenaisepidajad ülimat tõde! Abielu, kui igat indiviidi koormav mineviku igand ja ahistav omandivorm ükskõik kelle vahel tuleks rangelt ja lõplikult seadusega ää keelata. Paha-paha! Päh-päh! Aamen!
Ei toimi enam kah. Palju meitel see lahkuminekute ja lahutuste protsent on? 97 või 99,7? Hõissa pulmad ja igavesti ainult sina! Õujeee! Siinjuures tervitused sariabiellujatele, kes eales alla ei vannu ja igat õnneotsingut ning juhusuhet kuldse sõrmusega sõprade ja Jumala ees kinnitavad: "Kuni surm teid lahutab."
Ja-jah, siis peate ikka õite mitu korda maha koolema! Aga mis mul selle vastu saab olla - head järjepidevat suremist siis! Üleüldse peaks põlvnemise lugu lõppude lõpuks käima ikka emme, mitte issi järgi. Emade puhul võib enam-vähem kindel olla, et ta titaga seotud on. Seda muidugist juhul kui sünnitusmajas beebisid segi ei aetud - suur töökoormus, väike palk, stressirohke keskkond ja ikka võib ju juhtuda! Täiesti arusaadav ja inimlik. Lisaks karjuvad ka need väiksed saadanad kut ratta peal! Ma vahetaks kohe nimme ära!
Seda teemat kajastab ka praegusel ajahetkel TV1000 pealt näidatav muusikaline dokumentaalfilm "Mamma-Mia". Sügavuti lahkavad kohe neid lapsesaamisega seotud isadusprobleeme. Mehed võiksidki tegelikult jääda pelgalt "sigijateks". Seda tuleks juba õpetada lasteaiast-koolist saati ja nii ei teki poistel-meestel mingit absurdset ettekujutuseraasugi, et tal mingeid õigusi lapsele oleks.
Kui ei teki sama absurdseid isasisendi staatusega seotud tundeid, on ka kisa palju vähem ning enamjaolt vaid naistest kooseval kohtu- ja prokuratuuriaparaadil pole vaja teha nägu justkui mõlemad vanemad oleksid võrdsed! Jama ja silmakirjalikkus kuubis jääb ära ning ühiskonnaelu muutub ausaks ja läbipaistvaks, mis peakski olema ju seadusloome eesmärk!
Tõenäoliselt väheneks meeste seas lastest seaduse raamidesse jääva mitteseadusliku võõrandamisega otseselt seotud alkoholism ja ka aina kasvav enesetappude arv pöörduks lõpuks ometi langusesse. Üksikvanemluse ja elatisraha küss võiks seal referendumis ka kuidagi sees olla. Mis pagana asi on üksikvanem? Kas see, kes ei ela koos oma lapse bioloogilise teise vanemaga?
Halloo! Siis on ju pea kõik üksikvanemad, sest absoluutne enamus ühiskonnast on ju lahku läinud ning vähemalt enamus meestest müttab ringi võõraste lastega. Nende laste issid kasvatavad aga teisi, teised kolmanda, kolmanda neljanda mehe omi ning nädalas või kuus korra ilmutav "bioloogilise vanema" nime kandev nähtus vaid rikuks uue "ajutise ühenduse" privaatsust ning meelerahu. Raha pannakse likku ja see muudkui keerleb ja tiirleb nii omade kui kaude ringiga tagasi tulles ka omade laste hüvanguks. Mis pappi te veel nõuate? Tunnen isegi paari mampselit, kelle lapsed hoopistükkis meeste juures elavad. Ometigi ei sega see tühiasi neid vastu rinda tagumast ning "tubli Eesti naise ja üksivanema" kiidulaulu esitamast.
Elatusrahaga peavad asjad väga selgeks saama. Nii vist saavadki ja keegi ei pea enam maksma "vigaabi- või -kooseluviljade" eest, keda päriselus põhjusel või teisel tegelikult ei tuntagi. Võõrad inimesed, mis sest, et oma veri. Ainult verest jääb väheks, sest automaatselt see armastust ja hoolimist kaasa ei too! Koos peab olema ja koos peab kasvama - muudmoodi kalliks ei saa!
Seetõttu teengi ettepaneku nimetada igasugu kooselud "ajutisteks inimestevahelisteks ühendusteks", millele kehtib garantiiaeg - "Armastan Sind ja ainult Sind kolm, neli või viis aastat ning tabagu mind suur rahatrahv kui seda Püha Tõotust rikun!" Tundub õige, aus ja mõistlik. Pea lausa lõhkeb edumeelsetest ettepanekutest ja pole üldse välistatud, et keeran loomapäästele selja ning avan perekonnaõigusele keskendunud büroo.
Täna nägin maski taha peitunud valget puhmakat. Ei olnud joodik. Hoopis Jõuluvana. Oli teine kurb ja pisar voolas palgelgi. Mina kohe pärima, et mis viga kulla Jõulumees. Tema vastu, et koroona keerab pühad pekki ning enam ei tohi hüüda "Ho-Ho-Ho"
"Miks siis ometigi?", ei suutnud oma imestust varjata. Pidavat olema lühend sõnast "hetero" ja heterofoobid seda nii ei jätvat. Õnneks oli mul lahendus laksust olemas ja palusin vanakesel mitte muretseda. Hüüa hoopis nii:
"Ho-ho-ho ja hei-hei-hei,
tule mu põlvele tilluke gei!"
Oleks te näinud kuidas taadil lõi silm särama. Võttis mul ümbert, patsutas pepule ja sosistas tasakesi kõrva:
"Ole sa tänatud hea mees. Tegid oma teadmata mullegi jõulukingi! Aitäh!"
Algselt tahtsin kohe teha politseisse avalduse seksuaalse ahistamise pärast. Ei teinud, sest siis oleks raudselt Jõulud pekkis kui taat kongi topitakse! Tõin ennast ohvriks. Imelik aeg, mil meil elavadki nüüd juba ainult OHVRID. Jeee, nüüd olen minagi koos teiega ohver, keda igapäevaselt tuhandel erineval moel muudkui kiusatakse, solvatakse ja alandatakse. Kui ajakirjanikel huvi, siis kirjutagu ja pärigu minult otse. Tegin lausa uue e-posti aadressi: ohverheiki@gmail.com
Hei-hei-hei sõbrad ja pidage siis vastu! Kõik need sõnelused on märk sellest, et oleme ühiskonnana jõudnud uuele tasemele ning elame tegelikult kuradi hästi. See ongi tegelikult peamine. See on ju hea uudis? Minu arust lausa kõige tähtsam uudis üldse, aga lehest paraku sellest lugeda kahjuks väga ei saa. Äkki homme? Annaks Jummel ja Jõuluvana!
Nüüd aga ka tänase loo halb uudis - Härra J ja Jõuluvana pole tegelikult olemas! Kellele siis küll referendumil viidata? Pakun teile asenduseks mõned samaväärsed ajaloolised tegelased: Pipi Pikksukk, Lumivalguke, Tarzan ja mõistagi Kalevipoeg.
Kas ma tohin niimoodi narrida? Kas ma tohin üleüldse teisiti mõelda või pean korrutama vaid seda, mida paljudele-paljudele ammu-ammu kõvera saabli või sirgema mõõgaga surmahirmus pähe taoti? Mida või keda ma ise üleüldse usun?
Ma usun seda, et selles uste ja akendeta lõpmatuseni ulatuvas tühjas kõledas ruumis on sadu miljardeid päikeseid ning, et on ääretumalt suur ime ja juhuste kokkulangevus, et neist ühe ümber tiirutaval tillukesel planeedil said täidetud kõik tingimused, mis toetasid elu teket. Ma usun, et taevast ega põrgut pole olemas, aga ka seda, et täna on juba suuresti veidi suurema ja keerulisema ajuga inimlooma teha kas siinne elu meenutab taevast või põrgut.
Usun, et pole eelmist ega järgmist elu vaid on üks ja ainuke, nüüd ja praegu. Vigadeparandusi väljaspool seda enam ei tee. Usun, et on äärmiselt rumal seda absoluutselt ainulaadset ja uskumatut eluimet ja elamise rõõmu raisata vaid töörügamise, sõdimise, hävitamise ja kirumise peale. Vat seda ma usun. Õnneks ei lööda mind tänapäeval enam taolise ketserliku mõtlemise eest ristile. Vähemalt mitte sõna otseses tähenduses. Aamen! Mida värki Aamen? Leelo-leelo ikka!
