Mina tänu Ruudile juba suudan, sest nii kui ma jalutusrihma nr.156 (eelmised on ta kõik katki närinud või puruks rebinud) võtan, siis hakkab ta heast meelest üles-alla hüppama nagu segane ning rihma kaela ümber saamine on üks paras jant ja õnnemäng. Ja ta sindrinahk hüppab kõrgele! Karda kogu aeg, et lööb veel pea vastu lage ära.
Sellele eelneb aga räme loomapiinamine! Vähemalt naabrid arvavad nii, sest nii kui me endid sättima hakkame, kukub Ruudi haleda häälega üle maja kiunuma nagu viissada pahalast oleksid roigastega teda nüpeldamas. Ilmselt pollarid mulle varsti kaela saadetakse.
Sellega hädad ei lõpe. Kui metsas või rabas kondame, siis on ta esimene uudishimulik ninapidi juures kui ka mina peaksin pissile minema.
"Tohoh! Mis imelik asi see sul veel on? Ähh, mul enesel on vist samasugune!"
Tõenäoliselt olen ma Baltimaalde kõige parim vigurpissija! Aitäh Ruudi!
