18 oktoober 2018

"Perenaise üle elanud Juuli otsib kodu!"

"Tere!

tean, et tööd on palju ja muresid tuleb nii uksest kui aknast , aga ehk saaksin natuke teie aega röövida.

Olen üks teie Loomapäästegrupi vabatahtlike nimekirjast. Minul endal on tekkinud nüüd nii suur mure, et ei teagi mida sellega peale hakata.


Arvasin, et ei pea mitte kunagi sellist otsust tegema, et ma peaksin oma pereliikme ära andma, aga kahjuks on lood sealmaal.

Otseselt ei tahaks ise Facebooki mingit postitust teha, kuna see teema teeb endale nii palju haiget. Ma ei kujuta ette kas ma suudan mingite inimestega vaielda. 
Prooviks ehk tasakesi uurida kas on mõni suur koerasõber, kes endale väikest sõpra tahab? Äkki isegi reageerijate listis on keegi kellele ta silma võiks jääda? 

Meil on peres hekel kolm koera. Kaks neist on minu ja minu elukaaslase omad ning üks on minu varalahkunud ema oma. Te tundsite ka teda, sest olite mõlemad ajakirjanduses tööl.

Alustangi siis võibolla sellest, et tutvustan oma ema koera Juulit. Ema võttis Juuli Eesti Loomakaitse Seltsilt 2017 jaanuaris. Juuli oli pärit Ida-Virumaalt ja elas ühe vanema prouaga koos, kuid kui proua haiglasse viidi, siis võttis proua minia Juuli endaga Mustamäele elama. 

Mustamäel elades juhtus selline õnnetus, et suurem koer oli talle kallale läinud ja kõhu lõhki tõmmanud. Jalal oli nii jube luumurd, et jalg praktiliselt rippus nahaga küljes ainult.

Eliit loomakliiniku arstid lappisid kõhu kokku, aga jalg jäi siis tookord ootele.  Sain aru, et Loomakaitse selts siis võttis ta sellelt minialt ära kuna ta ei saanud selle olukorraga üldse hakkama jne. Juuli pandi hoiukodusse ja hoolega koguti tema jaoks raha, et ka jalg korda saada. 

Sellel ajal töötasin ühes lemmikloomakaupluses ning kui nad kogumiskasti tuldi tühjendama, siis uurisin, mis juhtunud on. Rääkisin emale selle loo ära ja ta tahtis Juulit näha kuna ema eelmise koeraga juhtus sarnane lugu - suur koer hüppas üle aia ja pures ema koera ning arstid ei suutnud teda päästa.

Minu ema muretses Juuli pärast kuna tal oli raske opp ees ning nii vana koera ju keegi üldiselt ei taha ka ja soovis teda endale uueks sõbraks, sest ta suuresti meenutas ema eelmist koera Nublut.

Juuli sai esimesel nädalal juba meie juures elades opi aja. Tartust sõitis kohale arst, kes tegi ta jala korda. tegelikult ei antud isegi lootust, et ta seda kasutama hakkab, kuid nüüd lausa jookseb sellega.

Ta oli alguses väga tige tikker ja esimesel päeval talle muretsetud pesa oli talle nii oluline, et ei lasknud meidki sinna ligi. Talle ei meeldinud isegi puudutused, aga nüüd on ta täiesti teine koer. Ta saab kõikide inimestega läbi, kes teda kõrva tagant sügavad ja ta on ääretult armas tegelane. Tal on ülihea kohanemisevõime.

Juuli toibus isegi ema surmast meeletu kiirusega. Ta harjub väga kiiresti uute inimestega. Ta ei nõua üldse palju. Tahab mõnikord päevas väikese ringi teha, hommikul ja õhtul süüa saada ning jubedalt meeldiks kui keegi veel pai ka teeks ja sügaks teda. Ta on nagu kiisu, kes oma ninaga togib su kätt, et sa teda paitaksid.

Mu emal oli vähk, aga ravi toimis nii hästi, et arstid andsid lootust veel elada 10 aastat ilusti. Kuid ühel hetkel enam ravi ei toiminud ja vähk muutus ravi suhtes immuunseks. Me keegi ei osanud seda oodata ja mu ema ei oleks elu sees võtnud endale uut koera kui oleks teadnud, et nii hullusti võib minna. Nii, et isegi vana koer elas temast siiski kauem ja on nüüd ilma järgmise peremeheta. 


Ma tegelikult ei tahaks teda üldse ära anda, aga meie enda koer tahab teda ära süüa ja mõlemad elavad tohutus stressis sellepärast. Meil on juba kolm erinevat koolitajat käinud. Sellest ei saa aga asja, sest meie enda koer on nii tige teiste emaste peale, et ta lihtsalt murraks ta maha kui kätte saab.

Sellel pühapäeval kahjuks juhtuski nii, et meil olid külalised ja külalisel lipsas koer jalgade vahelt välja kui ta uksest välja tuli ja meie koer ründas minu ema koera. Saime ta alles kell 4 öösel loomade kiirabist tagasi. Oli üleni auke täis, aga õnneks midagi väga hullu ei juhtunud. Praegu jookseb ta jälle õnnelikult ringi ja ei tee väljagi, et tal mõned õmblused kasuka vahel on.

Loomade kiirabis üks õde nii kiitis teda ja ütles, et on tohutult armas ja pehme. Annab ehk lootust siiski, et äkki leidub keegi kes sellist koerakest endale tahab.

Minust on olnud isekas seda probleemi niikaua eirata. Oleks juba ammu pidanud mõlema sellele, et leida talle stressivaba kodu. Lihtsalt raske on temast loobuda kuna ta on nii armas ja väga kalliks saanud.

Praegu meil koerad istuvad kordamööda magamistoas kinni ja mõlemal on sellepärast närvid läbi. Üks jalutab turris seljaga ringi ja teine igakord väriseb kui suurem uksest mööda läheb.

Beaglega saavad mõlemad emased väga hästi läbi ja ta on ka isane. Aga Emane amstaff Zulu ja siis väike Juuli ei saa kohe üldse läbi. Tegelikult Juuli ei urise ega maidagi, ainult kardab teda, aga Zulu ei mõtle ja tal tulevad nö hullusilmad pähe.

Oma elukaaslase amstaffi ei saa me kindlasti ära anda kuna tema kasvataja ütles selgelt meile, et kuna tal on vahepeal mingi 4 erinevat kodu olnud ja ta närvikava on suhteliselt nõrk.
Lisaks ta ei annaks seda koera mitte kellelegi teisele peale meie. 

Teine kasvataja ütles, et ta oleks ta üldse magama pannud, aga see ei ole meie jaoks mingi valik ja me tegeleme tema puudustega. Oleme isegi vaikselt paari emasega teda saanud kokku lasta juba veidi, aga Juuli vastu on tal lihtsalt meeletu viha tekkinud ja sellest me kuidagi üle ei saa.

Juuli on 11 aastane pisike krants, kes meenutab chihuahuat, taksi ja kes teab veel kelle segu. Ta on ülimalt pehme ja armastab paisid. 

Hommikul meeldib talle voodisse hüpata ja natuke mürada tekiga. Ei ütle ta ära ka pallimängust ja muudest karvastest mänguasjadest, mida sikutada saaks koos peremehega. Üksinda ta mänguasjadega mängida ei viitsi.

Kutsikahingega vanaproua kes on ALATI rõõmus ja liputab saba kui sa talle vaid otsa vaatad. Talle meeldib tohutult autoga sõita ja seiklemas käia. Ta armastab jalutamist nagu iga teine koer, aga need tiirud ei pea olema üldse pikad, sest ta ei nõua palju.

Samas saab teda ka üksinda koju jätta - ta ei tee pahandusi ja magab terve see aeg kui kedagi ei ole.  Ehk siis kui keegi ukse taha kolistama tuleb siis on ta valvekoera vääriline tegelane.

Hetkel on ta ülekaaluline kuna mõnda aega tagasi tehti talle steriliseerimine ja ema jäi ka voodisse ning siis Juuli keeldus tema juurest lahkumast ja muudkui kogus kaalu. Kui mu ema ta sai, siis kaalus 8.5 kg, aga täna on see juba 10,5 kilogrammi. Hetkel sööme me dieetkrõbinaid ja oleme kaalu juba 9,2 kg peale saanud. Eesmärk oleks 7.5 kilo.

Steriliseerimise käigus avastati ka piimanäärmetes mingid kasvajad, mis kohe samuti eemaldati. Hetkel peaks olema kõik korras, ilmselt oli tegu healoomulise kasvajaga.

Kui keegi hea inimene ta vaid endale võtaks, saaksin kõik tema söögid ise muretseda. Tal on reaalselt kõik asjad olemas. Talveks on jope kuna ta on paras külmavares. Softshell vest, kandekott (selleks võiks paar kilo alla võtta), helkurvest, 5 erinevat kaelarihma, jalutusrihmad, 2 pesa, toit, maiused, vitamiinid, jne kõik on olemas. Kindlasti tahan ma teda ka tulevikus näha ja loodetavasti see uuele omanikule sobib.

Tahtsin veel lisada, et ta käib mul igapäev tööl kaasas, et ei peaks kodus stressama. IDEAALNE kontorikoer ja kõik kolleegid fännavad. Seega sobiks ta ka inimesele, kes tahaks Juulit tööle kaasa võtta. Kui vaja siis magab terve päev laua all ja kui vaja kolleegide lapsi rõõmustada, siis mängib palli."


Täna hommikul sai Zulu vaese Juuli taas kätte ning ta on praegu Loomade Kiirabi Kliinikus. Neiu helistas mulle ja nuttis lakkamatult, aga muretsema te ei pea, sest vigastus oli tühine ja vaid üks haav tuli kinni õmmelda. Juuli on tõesti imetore koerake ja minu südame võitis ta hetkega.

"Eile sa ei tahtnud anda, aga ma võtan täna ta enda juurde ning sebin kasvõi ajutise hoiukodu.", pakkusin ema koera eest hoolitsevale noorele neiule.

"Las ta ikka olla ja viime Zulu äia juurde kuniks kodu leiame. Seal ta ei stressa ka, sest koht on tuttav ja äia juures talle meeldib. Siis ei läheks Juuli ka stressi ja las ta minna ikka kohe päriskoju!"

Vat sellised lood juhtuvad ka meie Loomapäästegängi sees ning asungi Juulile uut kodu otsima. uskuge mu sõna, et Juuli on tõesti ülimalt malbe ja tore koeradaame. 

"Küllike, puhka rahus seal pilvepiiril ja ära üldse muretse - me hoiame koos su plikaga  Juulil tema päevade lõpuni pilgu peal ja tagame täpselt sama hea elukese nagu tal sinugi juures oli! Seda ma saan sulle lubada küll!"

Kui sulle Juuli meeldib ja tahad talle pakkuda maailma parimat kodu ning armastust, siis võta minuga ühendust - heiki@animalrescue.ee või 53 230 230