Loomulikult käivad nende tegevustega kaasas kõiksugu reeglid, mis eri mandritel on üsna erinevad.
Täna räägin ma aga kalapüügist ja võrkudest! See, et neis „tapjavõrkudes“ hülged ja viigrid otsa saavad, ei üllata enam kedagi, sest sellest on vahest harva ikka juttu tehtud. Kalamehed on lausa rõõmsad kui mõnest võrgust ää koolnud „konkurendist“ kalavarga leiavad! Paraku on madalasse vette paigaldatud võrgud surmalõksuks ka veelindudele.
Eilne päev oli kurvavõitu paljudele loodus- ja linnusõpradele, sest Harjumaal, Lohusalus avanev vaatepilt oli üsna masendav. Võrkudesse kinni jäänud ristpardid leidis Elvis Antson, kes andis asjast teada ka Eesti Ornitoloogiaühingule.
Eilne päev oli kurvavõitu paljudele loodus- ja linnusõpradele, sest Harjumaal, Lohusalus avanev vaatepilt oli üsna masendav. Võrkudesse kinni jäänud ristpardid leidis Elvis Antson, kes andis asjast teada ka Eesti Ornitoloogiaühingule.
„Tänane leid Lohusalus“
Huvitav kas selline kalapüük on lubatud ja ka seaduslik, kui pannakse kalavõrke madalatesse rannavetesse, kus veelinnud enamjaolt peatuvad ja toitu otsivad ning neisse võrkudesse sattudes hukkuvad?
Siin on kolm parti ühte ja samasse võrku kinni jäänud ning oma kurva lõpu leidnud kuid selliseid võrke on seal veel mitmes kohas sisse lastud – võrguliinid jooksevad vee pealt.
Käin seal üsna tihti pildistamas. Esimesed võrgud siginesid sinna juba märtsi keskpaigas ning tõenäoliselt pole need võrgus hukkunud linnud seal esimesed selle aja jooksul. Arvatavasti ei jää ka viimasteks kui seal sellisel moel kalapüüki jätkatakse!
„Ornitoloogid ja linnukaitsjad! Kas võtate midagi ette?“, küsib Elvis Antson oma kirja lõpus.
Mina ei tea mida ornitoloogid ette võtavad ja saan rääkida vaid eestimaa loomakaitse liidu nimel. Mida me siis teeme või õigem oleks vast küsida mida üleüldse üks looma- ja linnusõpru koondav mittetulundusühing teha saab?
Me saame taolistele juhtumitele inimeste tähelepanu pöörata ja seda ma praegu ka ristpartide kurblugu avalikustades teen. Kindlasti saame me aru pärida keskkonnaametist, mida rahva palgal olevad asjapulgad taolisest kalapüügist arvavad. Loomulikult me teavitame juba täna ka keskkonnainspektsiooni ja nende kohustus on välja selgitada kes oli see kalamees ja kas tal ka kehtivad võrguload olid. Veel saame me teha kõiksugu ettepanekuid seaduste muutmiseks, et tulevikus taolisi olukordi vältida, aga see ongi laias laastus kõik, mida vabatahtlikud teha saavad, sest tegelikult on meil samapalju õigusi kui jalgpallikoondise väravahil või mõne orkestri dirigendil.
„No ikka juhtub ja metsa langetades laaste lendab! Midagi pole teha ja kuradile need kolm parti! Inimene tahab süüa! Inimene tahab kala!“, mõtlevad nii mõnedki.
Ühelt poolt õige, teisalt jällegi mitte, sest kalu püüdes peaks võrkudesse jääma ikka kalad, mitte teised elukad. Nii vähemalt saan mina lihtsa tavainimesena aru. Eks liidu juristid loevad täna muidugi vastavad seadused läbi ja ajavad näpuga järge ning siis juba otsustavad millist kaebuse nad valmis vorbivad.
Ilmselt see asi poleks „suure kella“ külge läinudki kui võrkudes oleksid surma saanud täiesti tavalised ja laialt levinud sinikaelpardid, kelle liigikus pole ohus. See on muidugi nõme, sest ka nende elul on ju väärtus ja pole nad nii tühised midagi!
Huvitav kas selline kalapüük on lubatud ja ka seaduslik, kui pannakse kalavõrke madalatesse rannavetesse, kus veelinnud enamjaolt peatuvad ja toitu otsivad ning neisse võrkudesse sattudes hukkuvad?
Siin on kolm parti ühte ja samasse võrku kinni jäänud ning oma kurva lõpu leidnud kuid selliseid võrke on seal veel mitmes kohas sisse lastud – võrguliinid jooksevad vee pealt.
Käin seal üsna tihti pildistamas. Esimesed võrgud siginesid sinna juba märtsi keskpaigas ning tõenäoliselt pole need võrgus hukkunud linnud seal esimesed selle aja jooksul. Arvatavasti ei jää ka viimasteks kui seal sellisel moel kalapüüki jätkatakse!
„Ornitoloogid ja linnukaitsjad! Kas võtate midagi ette?“, küsib Elvis Antson oma kirja lõpus.
Mina ei tea mida ornitoloogid ette võtavad ja saan rääkida vaid eestimaa loomakaitse liidu nimel. Mida me siis teeme või õigem oleks vast küsida mida üleüldse üks looma- ja linnusõpru koondav mittetulundusühing teha saab?
Me saame taolistele juhtumitele inimeste tähelepanu pöörata ja seda ma praegu ka ristpartide kurblugu avalikustades teen. Kindlasti saame me aru pärida keskkonnaametist, mida rahva palgal olevad asjapulgad taolisest kalapüügist arvavad. Loomulikult me teavitame juba täna ka keskkonnainspektsiooni ja nende kohustus on välja selgitada kes oli see kalamees ja kas tal ka kehtivad võrguload olid. Veel saame me teha kõiksugu ettepanekuid seaduste muutmiseks, et tulevikus taolisi olukordi vältida, aga see ongi laias laastus kõik, mida vabatahtlikud teha saavad, sest tegelikult on meil samapalju õigusi kui jalgpallikoondise väravahil või mõne orkestri dirigendil.
„No ikka juhtub ja metsa langetades laaste lendab! Midagi pole teha ja kuradile need kolm parti! Inimene tahab süüa! Inimene tahab kala!“, mõtlevad nii mõnedki.
Ühelt poolt õige, teisalt jällegi mitte, sest kalu püüdes peaks võrkudesse jääma ikka kalad, mitte teised elukad. Nii vähemalt saan mina lihtsa tavainimesena aru. Eks liidu juristid loevad täna muidugi vastavad seadused läbi ja ajavad näpuga järge ning siis juba otsustavad millist kaebuse nad valmis vorbivad.
Ilmselt see asi poleks „suure kella“ külge läinudki kui võrkudes oleksid surma saanud täiesti tavalised ja laialt levinud sinikaelpardid, kelle liigikus pole ohus. See on muidugi nõme, sest ka nende elul on ju väärtus ja pole nad nii tühised midagi!
Sedapuhku said otsa aga üsna haruldased ristpardid, kes kuuluvad kolmandasse kaitsekategooriasse. Eestis pesitseb neid kõigest 400-800 paari ja tänu "killervõrgule" tuleb sealt nüüd kolm veel maha lahutada.
Mis linnuga siis tegemist? Rahvasuus on seda uruparti kutsutud ka kivipardiks näiteks. Tegemist on rändlinnuga, kes saabub märtsis ja leelet tõmbab siit Maarjamaalt septembrikuu lõpupoole või oktoobri alguses.
Minusugused võhikud võivad teda pidada ka haneks, aga mida ma siin ikka ennast nüüd targemana püüan näidata ning kuskilt midagi maha spikerdan. Lugege parem ise Nature Gate eLooduse lehelt, millise vahva sulelisega tegu ja millist elukest ta elab.
Olgu veel mainitud, et loo juures kasutatavad pildid on valmis klõpsinud Elvis Antson, toosama mees, kes surnud linnud leidis ja meie kõigi tähelepanu sellele juhtis. Ole sa tänatud, et hoolid ja käega ei löönud!
