28 jaanuar 2017

"Ühe habemega loo lõpp ehk Kibuna jaama lähistel vireleva koeraga on sotid selged!"

Näikse, et palju muret ja peavalu tekitanud lugu Vasalemma kandis virelevest koerast sai tänu Anna-Liisa Talviste​'le nüüd lõpuks kontrollitud.

„See koer elab seal üksi ja on täitsa nälgas. Vaesekese kuut on lagunenud ja ta on sunnitud vihmaga keset lompi elama! Kuiva kohta pole! Rongis inimesed keeravad pilgu lausa mujale, sest ei suuda taolist loomapiinamist vaadata!“

Kokkuvõtvalt just sellised need kaebused olid, mida rongiga möödasõitvad inimesed edastasid. Plaan oli nädalavahetusel sinnakanti tuuseldama minna, aga õnneks saabus enne Anna-Liisa kiri:

"Ma käin seal ise ära. Nagunii lähen sinnakanti lapsele ponisid näitama. Aga helista Riisalule ka. Äkki tema teab - ta elab ka kuskil seal? Kas annan numbri?"



"Pole vaja, ma tunnen meest ja number on täitsa olemas! Eks ma helistan talle."

Anna-Liisa lubas ise minna ja läks juba järgmisel päeval pärast mu üleskutse lugemist. Peremees võttis neiu igatahes lahkelt vastu ja ei teinud koera olukorra kontrollimiseks takistusi.

„Seal tühermaal on vana kuut, kus ta hea meelega iga päev aega veedab. Ta ise läheb sinna! Ketis ta pole. Küllap seal siis silma jääbki!“

Anna-Liisale jooksis sõbralik kutsa vastu ja polnud ta näljane ühti. Ka puuriida taga oli täiesti korralik kuut olemas, aga seda rongist ei näe. Sellest ka siis see paanika, mis oli tegelikult igati õigustatud - mulje, mis ilmarahvale jäi, oli ju tõesti igati kurb, masendav ja trööstitu!

Koeral oli külaliste üle hää meel ja ta demonstreeris isegi oma oskusi redelist nii üles kui alla ronida. Küllap tahab Keila päästekomandos tööd leida ja ilmselt seda ka ei keelata, sest redelil turnimine tuleb tal paremini välja kui paljudel inimestel!

Üks asi, mis mulle videost silma jäi, oli see kuidas koer pead raputab ehk et tal võivad kõrvades va lestad elutseda. Lontkõrvadel kipub vahest ikka nii minema ja vat seda võiks nüüd küll peremees kontrollida enne kui jama majas ning põletik väga hulluks läheb!

Paneme sellele loole aga nüüd punkti ja veelkord suured-suured tänud Anna-Liisale. On muidugi õhkõrn võimalus, et tegemist pole sama koeraga. Vähemalt Anna-Liisa õde on selles veendunud.

Mina usun siiski, et koht on õige ning pole see koer hädas midagi. Igaks kümneks juhuks näitan mu poole pöördunud inimestele pilte ka, et ikka päris-päris kindel olla ......