Olen tänulik kõigile, kes kohale tulid. Mõistagi kummardan nende Kalamaja ja Sitsi kandi inimeste ees, kes hulkuvale koera nende pikkade aastate jooksul liha- või vorstitüki poetasid.
Põhja-Tallinna valitsuse rahvas oli samuti klass omaette. Meie intekaid ei anna - las meedia suhtleb sinu ja rahvaga. Vastasin, et just nemad kui tänase olemise põhikorraldajad, võiksid rääkida. Ise ei taha enam.
Pead, sinu kokku keedetud supp ja nüüd lürbi vapralt lõpuni. Anne Raiste sai vist Manuela Pihlap'it toore jõuga ähvardades õnneks siiski paar sõna kätte. Pole ju valimisi, et "pildil" olla ja lihtsalt tulid kohale, et omakandi rahvaga viimane kummardus ühele tavalisele, samas väga erilisele koerale teha. Kniks ja kraaps. See oli nii südamlik.
Viktoria Ger'i perele muidugi eriline tänu kogu vaeva, hoole ja armastuse eest. Poolteist aastat iga päev hoolitsemist ja see pole teps mitte kuus korra lihapaki toomine! Igiliikur Žorik jättis mulje, et ta elab igavesti. Uinutas meid kõiki ja seda mõistetavamad on Viktoria nuttes öeldud sõnad intervjuu lõpus:
"Ma juba lootsin, et ta elab igavesti."
Üks moment, mis teeb mind kurvaks ja lausa tigedaks üheaegselt - Viktorial ei lastud Žorikuga isegi hüvasti jätta ja viimast paid teha. Naine oli haigevoodis kui koer kodust arstile viidi. Tagasi ei toodudki ja polevat tal vaja teadagi, mis juhtus või edasi saab.
Mis inimene see küll nii käitub? See pole inimlik ja nii ei tehta! Mitte kunagi! Ühes grupis hakati teda lausa mustama. Loomasõbrad on teinekord ülekohtused jätised! Sotsiaalmeedia ajastul kahjuks üsna tihti. Paljud on seda omal nahal tunda saanud.
Mulle teadaolevalt on Žorik maha maetud kohta, millega tal pole vähimatki seost. Täitsa võõraste inimeste juurde hoovi. Miks teda koduhoovi, kus oma viimased poolteist aastat elas matta ei saanud? Mul on terve hunnik nimesid ja screenshote, kes kõik asjaga seotud olid. Alles kujundan seisukohta, mida me selle teadmisega edasi teen? Kirjutan sellest või mitte? Selles on küsimus! Oi see ajaks teil vererõhu taevasse, aga äkki on parem jätta nii? Jääks helge mälestus vähemalt alles?
Mullegi pandi pahaks, et ma julgesin üleüldse Žorikust kirjutama hakata. Miks ma seda tegin? Ikka enda pärast - edevus ja auahnus ja raha-raha-raha. Olgu siis nii. Mida ma siin selgeltnägijatega vaidlen.
Mul on nii kahju, et 2015 pandi Facebooki-konto tuuri - seal oli nii Žorikust kui paljudest teistest loomadest oma viie aasta jagu lugusi kirjas. Puhas loomapääste ajalugu. Kõik läksid kaduma. Nüüd kardan. Teen koopiaid ja hoian neid hoopis blogis. Fesar ei tundu enam turvaline.
Tühja see raamatu lõpp ja tühja see koht, kuhu ta maetud on? Olen võrrelnud inimest ja looma vahest pudeliga, kus magus jook sees. Kui see tühjaks juua, siis jääb taara üle ja viska silma alt ära - üsna väärtusetu. Sama lugu iga elusolendiga - kui hing seest läinud, siis vahet pole kuhu see keha jääb. See on kõigest taara, kust kõik ilus juba välja imetud on.
Oli au igatahes ühe vahva koera tegemisi teile vahendada ja ta olemise parandamisele veidi kaasa aidata. Oli au Žorik ja vaevalt sarnase saatusega koeraga mu teed selles elus rohkem ristuvad. Proua Küllike ütles Kanal 2-le midagi taolist:
"Ise tundnud, aga ta oli super! Liitis mehi ja naisi, noori ja vanu, venelasi ja eestlasi! Sellega pole saanud veel ükski poliitik hakkama!"
Saingi oma ilusa lõpu siiski Žoriku loole kätte nagu tahtsin. Tänud kõigile veelkord ja mingu meil kõigil hästi! Ärge olge kurvad - ta elas väga pika ilusa elu! Ja nüüd selle loo põhiteema ehk Aktuaalse Kaamera uuduloo juurde, mida saad vaadata SIIN
