Senini on see lubadus toiminud pea sada prossa, aga nüüd korraga tuli kolm tagasilööki. Loomapäästegrupi loomad. Asi on isiklik. Väga kuradi isiklik! Mul tõmbab katuse pealt ja süda jätab löögi vahele kui saan teada, et meie poolt loovutatud loomad piinlevad või surevad ennetähtaegselt. Oi ma olen tige! Te ei kujuta ette!
Tõeline dilemma. Mida ma edasi teen? Kas lasen meediakahurid paukuma ja hoian end tahaplaanile? Või poon verbaalselt ise üles ja äsan nii korralukult, et varemeid ka alles ei jää?
Üks loomapiinajatest omab kohalikus kogukonnas positsiooni ja staatust. Väga lihtne sihtmärk ja sinu hävitamine on võrdväärne maaslamava lapse jalgadega peksmisega. Siin on ainest ka kollasele meediale alustades su töökohast ja lastest ning lõpetades sellega, et DNA-analüüs su võsukeste isadusele annaks ilmselt veidraid tulemusi.
Mida ma küll edasi teen? See on küsimuste küsimus? Enamasti tean, mida ja kuidas teha, aga täna olen täiesti nõutu. Margus Ruus, sinuga on lihtne - sa lähed kinni raibe! Mitte linnuatapu pärast, aga su paturegister on niigi pikk. Saa aru, et need olid meie linnud, kes pidid elama pika ja õnneliku elu! Andestust ega mõistmist ei tule ja ülehomme teab su lõusta iga hulkuv koergi! Teise kahe juhtumiga alles kujundan seisukoha. Ma ei taha olla Teie vaenlane, aga kuskilt läheb piir, mis on minu jaoks PÜHA. Sestap kordan ka avalikult seda, mida paljud juba kuulnud on:
"Te saate koos selle loomaga endale ka maailma kõige lojaalsema sõbra või surmavaenlase! Kõik sõltub sellest kuidas te minu poolt loovutatud looma kohtlete. Teil on piiramatu voli teda armastada, toita ja ravida, aga õiguse eutanaasia või edasi loovutamise osas jätan endale. Olete te kindel, et tahate veel seda looma saada?"
