10 august 2019

"Ohh Ruudi-Ruudi, mu õnn ja õnnetus!"

Nägin just Sigridi postitust, kus ta oma kallile Leedile õnne soovis. Susi mind söögu, aga unustasin selle tähtsa päeva sootuks ära. Veidi segadusse ajav ja tüssamist täis nädal on mul vabanduseks ette näidata, aga ega see nüüd küll seda pattu heasta.

Ohh Ruudi-Ruudi! Aastake ja 7 paari kingi, aastake ja 9 voodilina, 6 tekki ning 6 patja tagasi sa tulid, et jääda. Sina valisid mind. Mina sind mitte, aga täna olen õnnelik, et sa just sellise valiku tegid ja nii järjekindel olid.
"Ruudi! Siin on sul palju parem kodu kui minu juures. Lisaks vajan praegu suurt noort koera sama palju nagu suguhaigust!", keelitasin sind ühe teise toreda pere juurde jääma.

Hea, et sa ei kuulanud ja minu lahkudes taas metsa põgenesid, kust ainult minu peale välja tulid. Juba teist korda. See oli märk, et sa jonni ei jäta ja minu asi on su eest hoolitseda kuniks meile ühiseid päevi antud on. Sa hoolitsed koerale omasel viisil ka minu eest. Tean, tunnen, hindan ja ei unusta.

Tänu sulle olen täna juba peast hall ja pooled päälinna psühhiaatrid mulle välja kirjutatud arvete tõttu lausa miljunäärid.

Ohh Ruudi-Ruudi, mu õnn ja õnnetus! Sa vastik-kallis karvane peletisest sõber, kes eales mul niimoodi nahka üle kõrvade tõmmata ei taha nagu hiljuti end sõbraks nimetav kahejalgne proovis.

Ma ei tüssa sind ka! Luban. Nii heas kui halvas, aga proovi sa raip vaid veel üks paar kingi ära süüa! Kohe lähed vorstiks! Nali! Vähemalt proovisin teha.

Edasi ja ikka üheskoos üle näritud kingade ning puruks rebitud voodipesu! Hip-hip-hurraa ja katame lauad! Palju õnne Leedi ja Ruudi ning mingu ka teistel väärkoheldud koertel sama hästi!

Siin blogis olen Ruudist palju kirjutanud. Kel huvi, võib need üles otsida, aga lisan vaid mõned seotud lood: