21. august 2019

"Tillukeste sammudega igaviku poole"

Igavik. Mõistetamatu-mõistetav määrus, mida mõõta ei saa. Igavik on kuskil kaugel. Igavik võib aga ka väga lähedal olla ja Taadu-Aadu teeb sinnapoole vist oma viimaseid sammukesi.

Need pole enam õiged sammudki vaid vanainimese vaevaline katse tudisedes natukenegi edasi liikuda. Veel täna hommikul käisime põllulgi, aga ega see teda enam eriti rõõmustanud. Natuke liikus, aga tahtis juba nagu koju. Lõunast ei liigu aga peaaegu üldse. Tagajalad vaid tudisevad all ja hoiab neid püüdlikult nagu modell teineteise ette sättides. Jube kiire "ära vajumine!"



Kuskil nädal-paar tagasi hakkasin märkama väikeseid tühiseid muudatusi. Täna oli juba väga kehv päev ja enam ei aidanud ka Sõle kliiniku imerohud. Tänasest hakkas tuppa ka pissima. Lasku või tuhat liitrit. Vahet pole. Loomaomanikud saavad minust aru küll.

Sellepärast ma polegi viimased paar nädalat väga rokkinud. Muud mured on tühisemast tühisemad. Korra käin ära ja kohe tagasi. Naabrimutt hoiab sel ajal. Peab ikka ise juures olema kui minek käes. Nii on õige. Nii on aus. Endal kehv, aga sõbrakesel hea. Eks ta ju pabistab samuti seda tundmatut igavikku. Võib-olla ei karda ka ja kõik on inimese välja mõeldud? Kurat seda teab?


Laseks tal minna igaviku rohelistele aasadele, kus eales vihma ei saja ja külma pole? Taat on väsinud ja tahab tuttu? Seal on tal ju palju parem joosta ja puhata! Kaugelt kerge targutada, mis teisele parem, aga mis siis kui inime ise veel valmis pole? Äkki Aadu pole ka - pilk ja vaim on selged vaid keha tahab alla anda?

Ehk nädala lõpus oleme juba mõlemad valmis? Äkki läheb hoopis paremaks? Neli korda oleme ta ju sealtpoolt juba tagasi toonud ja hr. Surmale ning pr.Igavikule keskmist sõrme näidanud.

Ega neid tüütuid tüüpe muidugi igavesti ka ninapidi vedada saa ja lõpuks saavad nad meid kõiki ikkagi kätte. See on selge. Homme proovime kliinikus igatahes ühe korra veel imet teha. Raske aeg. Koeraomanikud saavad aru.

Aga ärge jummala pärast hakake nüüd kaasa halama - see teeb oleku veel sitemaks. Ma niisama paiskan kirjutades oma ängi ja muret välja - see aitab. Lisaks olen teid ju nende paari aasta vältel ka Aadu tegemistega kursis hoidnud.

Arvasin, et enne eesriide langemist saate veel üht kuradima ägedat kutsat elusast peast näha. Igaviku pilte ma ei pane. See on nõme. Vähemalt minu arust ja mida seda surnud looma ikka 
eksponeerida ja vahtida?

Elutu keha on nagu tühi pudel. Taara, millest hea jook välja voolanud ja nii on ka meie endiga. Iga inime on seni ilus kui ta hingab ja toimetab. Kui ta seda enam ei tee, siis on vaja taarast siva lahti saada. Laip pole enam ilus. Korjus ka mitte. Ilma sisuta ehk hingeta pole ta midagi. Tühjus kuubis. Nii saan asjadest aru.

Ega seda kiuslikku taati muidugist tea ka? Ta ju krutskeid täis ning äkki juba hommikul kargab mind äratades voodis üles ning pakub välja, et läheksime naisi lantima! Loota ju ikka võib. Lootma ju peabki. Loomaomanikud saavad aru .....