4. august 2019

"Vana kapten"

Elas kord kapten, kes taris laiali humanitaarabi ja võttis vahest peale mõne merehädalisegi. Raha ta väga hinnata ei osanud ja nii ta oma paadikesega mööda pisikest lahte päevast päeva ringi seilas.

Ajapikku panid inimesed tema rassimist tähele ja hakkasid toetamagi. Kümne aasta möödudes läks kaptenil juba nii hästi, et sai vähekene suuremaid ja paremaid paadikesi enesele lubada. Lausa tilluke laevastik kohe. 

Kapten väsis aga ära ja otsis uusi madruseid, kes tema tööd jätkaksid. Üks oli paks ja teine liiga pikk, kolmas rumalavõitu ja neljas lihtsalt kiidukukk ja tühipaljas lobamokk. Korraga viskas üks lühike heledapäine naissoost junga oma käe püsti:


„Mind võid usaldada ja ma olen töökas – oskan laeva juhtida ja kambüüsis toitu vaaritada, olen nii vahimadrus kui tüürimees, tunnen merekaarte ja võõraid keeli. Löön nii teki kui illuminaatorid särama. Olen sada asja veel ja võid rahulik olla – hoian su laevad karidest eemal ning ei peta eales su usaldust.“


Vana kapten kavatses pensile minna ja oma merereisidest ning seal kohatud rohkem ja vähem imelikest veeelukatest memuaare kirjutama hakata. 


"Tahaks maailmale ringi peale teha ja las teised laevad veavad nüüd mind", unistas taat aasta-paar kestvast merereisist, kus ta kajutis härrasrahva kombel jalad seinale saaks visata.

Esimese tüürimehe staatusesse tõusnud junga juhtis laevastikku innuga ja kapten oli rahul. Võib-olla isegi liiga rahul, aga kõik tundus sujuvat ka ilma temata imeliselt hästi.

Kapten usaldas jungat täielikult ja andis üle kõik oma teadmised ja salaplaanid, mis tuleviku tarbeks varutud olid. Andis isegi aardekasti võtme. Junga sai oma käsutusse ka hinnalise märkmiku, kus olid kirjas laheäärsete riikide tähtsamad kodanikud ja isegi täiesti tavalised sadamalibud, kes kurja saatuse kiuste oma keha müüma on sunnitud.

„Natuke veel ja teen esimesest tüürimehest ka kapteni – las rapsib ja rabeleb - energiat jagub ja ta hoiab mu laevad õigel kursil!“, mõtiskles vanake mererannas asuva kalurimajakese aknast laineid põrnitsedes.

Junga sai sellest indu juurde. Lootus kohe-kohe kaptenipaguneid kandma hakata pani teda veel rohkem pingutama. Samas tõusid ka tema ülbus, enesekindlus ja iha merede ainuvalitsejaks saada.

„Vana kapten on tegelikult loll ja laisk ning ta ei jaga enam millestki! Hoopis minul on kõik kontrolli all! Ilma minu targa juhtimiseta ei seilaks siin lahel ühtegi laeva ja kõik merehädalised oleksid uppumissurma määratud!“, käis junga mööda kapteni tuttavaid ja kuulutas võidurõõmsalt.

Mõned inimesed kuulasid vaimustunult, maigutasid suud ning ühtäkki ei olnudki nad enam kapteni sõbrad. Junga oli rahulolev ja õnnelik, sest nüüd sai ta juba ise vastuvõttudel ja kohalikus zeitungiski oma imelistest mereseiklustest pajatada. Inimesed olid vaimustuses.

Mõned merekarud, kes koos kapteniga juba aastaid merd kündnud olid, pahandasid aga väga: 



„Meie rohkem selle jungaga merele ei lähe. Käsud on imelikud, kamandab laevu ilma igasugu korra ja sihita niisama loksuma. Põhja need veel läevad.

Vahepeal kaob ta päevadeks oma kajutisse ning siis ei tea keegi mida teha! Eelmisel kuul oli aga ühe laevaga täitsa kadunud ja siis olid kõik nagu peata kanad! 

Lisaks sosistab laevarahvas, et ta jagab ühe lihtmadrusega koikut! Naine ei kõlba tüürimeheks! Naine laevas tähendab vaid õnnetust!“ 

„Võimukas ja liiga edev naine laevas on tõesti kurjast, aga küll see tal üle läheb. Kust me nii tragi inimese ikka leiame? Lihtmadrusega toimuvat armulugu tean ma aga juba ammu, sest nad ise käisid mul külas! See oli ilmarahva eest saladus vaid seetõttu, et esimesel tüürimehel on tegelikult mees koos kahe lapsega kaldal ootamas. Elavad ühes tares ja jagavad kõiki muresid ja kohustusi. Nad elavad nagu mees ja naine ikka, aga vat ühte voodisse satuvad nad aastas tõesti vaid mõned korrad. Seetõttu peabki esimene tüürimees meeleheitlikult igast sadamast ja kõrtsist õnne ning armastust kerjama.“

„Ei saa me sellisest elust aru! Mingu siis päriselt lahku!“

„Kõigest ei peagi aru saama ja see ei ole teie elu! Ta ei saa ka, sest arved tahavad tasumist ja lapsed-loomad hoidmist kui ta ise merel on, aga las nad olla rahus! See ei ole kellegi teise asi peale nende endi!“

„Kas sa seda ikka tead, et igas linnas ja juba külaski peetakse teda hoopis sinu naiseks!?“,
püüdsid meremehed kaptenit endast välja viia.

„See on nüüd küll loll jutt! Tõsi, ma kaks aastat tagasi proovisin temaga küll õnne, aga mehe ja laste pärast jäi lugu katki. Ei hakka mina seljataga teise mehe naist näppima! Ei saa sellist lora küll keegi uske ega ajada! Läksime kohe lahku kui ta mulle vaid armukese kohta pakkus!“

„Usuvad-usuvad! Ta kleepis isegi Facehageni linna suurima kemmergu seinale pildi, kus te musu teete! See on seal rippunud juba oma paar aastat!“

„Vat see on küll kurjast! Nüüd ma saan aru küll miks ta alati vahele hõikus kui mõni sulnis naine mo kohta kalaturul miskit head ütles. Avalikes kohtades proovis ta ikka käest kinni hoida ja teiste ees suudelda või vähemalt musi anda! Nüüd ma saan aru küll miks inimesed nii mõtlevad ja see pole küll hea!“

Ühel päeval koputati vana kapteni uksele.

„Kes seal on?“

„Lihtmadrus Daniel, Veskioru talu Meelise poeg, härra kapten. Mul oleks vaja teiega rääkida.“

„Tule siis sisse.“

„Kaptenihärra! Tahtsin teile kinnitada, et mul pole esimese tüürimehega mingit armulugu. Ma ei tea mida see naine endale ette kujutab ja miks sellist ennekuulmatult vastikut valet levitab. Tõesti, meie vahel pole midagi!“,
võttis ta taskust pataka kirju, milles oli näha kuidas ta meela tüürimehe lähenemiskatseid tagasi tõrjub. „Ma tulin teie laevale ikka selleks, et merehädalisi päästa ja abipakke laiali vedada. Ma ei tulnud siia armuseiklusi otsima. Mul endal suri naine ära ja ma leinan teda siiamaani väga sügavalt. Ma ei taha veel oma ellu ühtegi teist naist!“

„See on küll halb lugu, et naine nii noorelt suri, aga pole see minu ega teiste asi, kellega sa voodit jagad.“

„Ma ei maga temaga, uskuge mind!“

„Las olla poisu! Veel kord, see ei ole minu asi ja sa võid seda vabalt teha. Kasuta kasvõi juhust, sest enne seda kui naised päris ära närtsivad, lähevad nad täitsa hulluks ja võtavad elult viimast. Tal on just see iga käes ja sa noor mees anna ainult takka!“


Päevad möödusid ja ühtäkki kadusid nii madrus kui esimene tüürimees nagu tinatuhka. Kapteniga nad rohkem ei rääkinud ja kõrvulukustav vaikus tegi vanamehe murelikuks. 



„Esimene tüürimees. Too mulle kohe logiraamat ja nimekiri kõikidest madrustest. Lisaks tahan ma enne lahkumist näha arvepidamist, et see ikka orlungis oleks ning me mõnele sadamale võlgu pole!“, jagas ta karmi käsu kätte otse sadamakailt. "Veel ma tahan saada täit nimekirja asjadest, mis head inimesed sinu kätte andsid, et me need hädalistele jagaksime!"

„Pole keegi midagi asjalikku annetanud. Ainult käterätte ja katkiseid voodilinu. Mõned mõrrad ja puurid toodi ka, aga need sa said juba jooksvalt kätte. Sa oled liiga rumal, et taibata midagi matemaatikast ja raamatupidamisest! 


Madrused ja lihtrahvas usaldavad nüüd juba mind ja sul vana kõbi on viimane aeg minema kaduda! Sure ära ja ei saa sa minu käest ühtegi dokustaati! Tao see oma vana peakolu sisse, et mina kontrollin kõike ja saan palju paremini hakkama kui sina. Mul on kõik kontrolli all, mitte sinul!“, hüüdis ta ühega laevukestest õhtuhämaruses merele tüürides.

Kambüüsi põrandal teineteise embuses lebavad esimene tüürimees ja lihtmadrus Daniel olid õnnelikud. Kuu heitis läbi pisikese akna sinakat valgust naise kaunile näole ja heledatele juustele.

„Lõpuks me panime talle ära! Nägid kuidas vanatoi näost ära kukkus? Paras talle! On ikka väärakas ja ma isegi ei kujuta ette kuidas ma sellise jätisega voodisse sattusin. Ma ei tea, mis mu peas toimus, aga ilmselt ta kasutas mu kogenematust lihtsalt ära!“, vatras esimene tüürimees oma õrna häälega.

„Ma usun, et ta uimastas sind ära ja seejärel vägistas jõhkralt! Kui liiga palju angerjamaksaõli supi sisse valada, siis inimene läheb hulluks ja teeb asju, mida ta muidu eluilmaski korda saata ei suudaks.“

„Võib-olla tõesti, kallis. Ta pakkuski mulle alati oma vastikut suppi! Appi! Sa oled nii tark ja ma juba homme kirjutan sellest kõigest Facehageni peakemmergu seinale. Las siis rahvas loeb ja saab teada, milline pervert see vana kapten tegelikult on. Ma lisan veel, et ta läks armukadedusest hulluks, et nüüd sind armastan ja püüab meid lahku ajada. Lisaks väidan, et ta peksis mind ja käperdas mu ilmsüüta lapsi! Seda raudselt usutakse ja las siis vingerdab ja tõestab, et pole kaamel! Eks ole mu arm? Armastuses ja sõjas on ju kõik lubatud!?“

„Kirjuta ka seda, et tal on väike till ja, et ta ei saa naisega voodis hakkama, aga mida me selle jalgujääva kapteniga veel teeme? Ta lihtsalt segab meie plaane!“, pärib Daniel ühtäkki. 


„Sa võiksid ta ära tappa, aga ma ei suuda edasi elada kui sind vangilaagrisse sunnitööle saadetakse. Viskame ta esimese asjana lihtsalt üle parda kui ma kaptenipaberid ametlikult kätte saan. Ütleme, et ise purjus peaga kukkus. Siis müüme mõned laevad maha ja teised hakkavad meile raha teenima. Me saame rikkaks! 


Võim on minu käes ja ma olen naine, keda usutakse rohkem. Ma tegin isegi oma eksmehest ja laste isast naisepeksja kui ta teada sai, et ma kapteni juures öösel olin ja räuskama kukkus. Viidi raudus ära nagu niuhti ja politseinikuhärra veel kiitis, et ma nii tubli olin ja perevägivallast vapralt teatada julgesin! Nüüd see jalanarts ei julge enam hingatagi ilma minu loata! 

Minuga ei tasu jännata! Ma pole selline naine ja küll vana kapten seda ka omal nahal uuesti kogeb! Ta on lihtsalt unustanud kuidas mu pilli järgi tantsis! Ta hoidis isegi me koeri ja kolis selleks ajaks meie majja kui mehega puhkusele sõitsin. Milline õige mees sellise alanduse üle elaks? Ma pean talle ikka meelde tuletama, kelle käes kontroll on!“ 

"Kus me elame hakkame?"

"Sinu juures loomulikult!"

"Minu juurde sa oma loomakarjaga küll ei mahu. Lisaks on mul enesel ju ka koer olemas, kes teisi suurt ei salli."

"Mu loomad jäävad kõik eksmehe juurde. Ma olen kõigist oma suhetest käed taskus päevapealt välja astunud ja kõik, sealhulgas lemmikloomad meestele jätnud. Ma olen sinu pärast valmis isegi lastest loobuma. Sõidame kuskile ainult kahekesi ja alustame kõike nullist? Ainult sina ja mina ja meie armastus!"

"Miks sa nii palju abiellunud oled?"

"Ma olen õnnetu naine, kes vaid nõrkade meeste otsa komistades on seinini ainult valesid valikuid teinud. Kolmandal korral abiellusin tänaval kohatud võhivõõraga, aga asi oli kihlveos, mida ma ei tahtnud kuidagi kaotada. See polnud midagi ja lahutasime kohe ära. Võta seda kui lahedat nalja, mida on hea vanuigi meenutada. Sinuga on kõik teismoodi. Sina oled tõesti esimene mees mu elus, kes ka päriselt MEHE nime väärib! Meil läheb kõik teistmoodi, usu mind!"

„Sa oled ikka nii tubli ja sihikindel. Pole eales kedagi sellist kohanud ja kõndisin justkui udus kuniks kohtasin sind. Ma vist ei armastanudki oma naist tegelikult kui täna mõtlema hakkan. Elu sees ei saa keegi pakkuda, et sul kohe-kohe neljakümmend kaheksa eluaastat täis saab! Sa oled lihtsalt nii võrratu ja ilus!“

„Aitäh mu arm, aga hakkame kaldale minema. Mu nohikust eksmees saab laste järele vaadata ainult kella seitsmeni ja pean selleks ajaks kodus olema. Homme läheb ta aga poistega maale selle rõveda mõrra juurde, keda vanaemaks kutsutakse ja siis me oleme taas maja peremehed viis päeva jutti. Kui ta kõik mu lemmikloomad ka kaasa võtaks, oleks veel parem, aga ega sellelt nohikult liiga palju oodata tasu! Kuigi mina kontrollin täielikult olukorda, siis kuskil on siiski õhkõrn piir, millest üle astuda ei tasu.“ 


Kaptenikülas kogunesid vanamehele ustavad merekarud ja pidasid plaani. 

„Võtame juba täna selle laeva tagasi, mille reeturid kaaperdasid. See pole lõbusõitudeks mõeldud vaid tegemist on ikka päästelaevaga!“, põrutas hiiglasekasvu viiking Thor rusikaga vastu lauda. „Seejärel saadame mässajad ja kaasajooksikud minema! Nii tehakse valetavate ja võimunäljas olevate mölakatega. Kuradi ärimehed! Või nemad pakuvad teistele samasugustele näljarottidele kui me ise juba tasulist merepäästeteenust! Tigedaks ajavad sellised inimesed! Nad on ju lihtlabased vargad!“ 

Nii nad sadamasse marssisid ja lõbusõitudeks kohandatud laeva kerge vaevaga taas oma valdusesse võtsid. Daniel nägi kaldalt kõike pealt, aga pidas targemaks pea ära pöörata:

„Homme ütlen, et kapten on „munadeta eit“, kes laeva kell pool üks öösel salaja ää varastas. See on hea plaan ja on targem kaklusest eemale hoida.“, mõtles mees uuri vaadates. Ajanäitamismasin näitas numbreid 22.34

Järgmisel päeval tulid esimene tüürimees ja madrus sadamakõrtsi juurde ja tõid ära mõned tarvilised asjad. Märk suurest vihast ja pettumusest oli imetillukesteks tükkideks lõigatud meremehetõend, mis vedeles kalakorvi põhjas.

„Lähme kallis! Meil pole teda vaja vaid tal on meid vaja! Sa veel näed kuidas ta meie juurde roomab ja anub, et tagasi tuleksime!“, lohutas esimene tüürimees Danielit, kes ilmselgelt rappajooksnud kaaperdamis- ja äriplaani pärast viha kandis.

Vana kapten ei lähe veel nii pea puhkusele ja otsib laevadele uusi mehi-naisi, kes esimese tüürimehe ega lihtmadrus Danieli tutvusringkonda ei kuuluks. Edasi jätkatakse juba palju väiksema seltskonnaga ja ahtri poolt kostub iga väikse aja tagant sulpsatusi, mille põhjustavad üle parda heidetud kahepalgelised variserid, kes nina all naeratavad, aga selja taga kiruvad. 


"Merde ei tohi prahti loopida, aga kalad tahavad ka süüa.", õigustab vana kapten oma tegemisi üsna kurvalt ja nõutult. "Kuidas ma küll nii valesti inimesi hindan? Kellele ma küll nii palju halba tegin, et vanajumal viie aasta jooksul lausa kaks psühhopaati jutti mind vaenama saadab?"

Daniel ja esimene tüürimees purjetavad päikseloojangusse ja kisavad ruuporiga igasse ilmakaarde oma suurest armastusest ja kuidas neile vana kapten liiga teeb. Facehageni linna peakemmergu seinale jäi neist maha esimese tüürimehe kirjutatud plakat:

„Vana kapten oma haiglases armukadeduses ei suuda taluda, et me Danieliga teineteist armastame ning proovib vahendeid valimata meid lahku ajada ja hävitada. Me ei allu selle alatu inimese provokatsioonidele ja oleme vait, sest ei taha nii madalale langeda. Isegi mu uus ämm ütleb, et vana kapten on kõige lollim inime maamuna peal ja ka teie peaksite nii arvama!

Kui teil on aga mure, siis pöörduge julgelt meie poole. Me ei tee seda tasuta, aga merehädalised saavad päästetud ja abipakid kohale toimetatud paremini kui elaes varem. Meie taga on sadamarahvas! Meie taga on tohtrid, proviisorid ja isegi surnumatjad. 


Liituge meiega, sest meil on kõik kontrolli all ja vana kapteni koht on ajaloo prügikastis ning kalmistul!“