19. august 2019

"Halb nädalavahetus kassidele"



"Nii pisike. Nii armas. Nii elus. Nii ehmunud. Nii vigastatud. Nii surnud!", algab see elu ja surma igapäevane kurbtants, mille tunnistajaks eile Kakumäe ringristmikul foori taga seistes olin.

Kiisuke, jalad kiibekiirelt armsalt sibamas, sattus ülekäiguraja lähistel sõiduteele ja hakkas seda ületama. Siis aga ehmus lähenevate autode tõttu ja ei teadnud enam kuhu joosta. 


Seda segadust oli ahastav pealt vaadata ja mind valdas just selline tunne, et hüppan masinast välja ja peatan oma kätega need autod kinni ja karjun kogu ilmale:

"PIDURDAGE KURADI JOBUKARI! KUIDAS TE OMETI EI NÄE? KIIRUS ON JU VÄIKE JA NÄHTAVUS HEA! MIS TEIL VIGA ON INIMESED?"

Minuga koos sõitnud sõbranna karjatas kõrvaistmel ja pani käed silme ette. Ei saanud üle tee see vaene pisike. Ei saagi enam saada, sest teed on nii pagana laiaks tehtud - meile hea, loomadele mitte!


"Vi**u küll! Võtke silmad persest välja autojuhid! Kõik nägid ja kiirus oli alla 20-30 kilomeetrit tunnis ja ikka sõidate üle. Mida te teete seal rooli taga ja kuidas teie nüüd ei näe?"


Roheline foorituli süttis, lülisin vilkurid sisse ja kõiki liikluseeskirju rikkudes sõitsin läbi vastassuunavööndi, pideva joone ja ülekäiguraja kiisukese poole. Teistele masinatele põles punane tuli ja seetõttu ohtu kellegile tegelikult polnud.

Väike keha vappus ja hüples teel nagu pallike ja siis tuli järgmine pimejuht, kes taas teel olevat loomakest ei märganud. Lätaki! Karjatus või kuidas seda kiisude valuhüüdu nüüd kutsuma peab, läbistas õhku. Säädsin auto tema ette ja korjasin looma üles. Elas veel. 

"Kuidas sa küll siia tee äärde said? Kas idiootomanik tõi karbiga bussipeatusesse ja lootis, et leiad kodu, aga pugesid välja? Sa ei saanud siia üksinda muudmoodi sattuda või visati hoopis autost välja?"

Autojuhid sattusid sedapuhku olema "toredad" ja signaalitasid nagu segased. Küllap Tabasalus on avatud lennu- või rongijaam ja inimesed hilinesid? Muud selgitust sellele arutule ruttamisele soojal ilusal sügisesel puhkepäeval küll olla ei saa!

Teepervel seisis ontliku välimusega noormees, kes pakkus oma abi. Olin teda varem näinud Sõle loomakliinikus, kuhu ta ühe kajaka tõi.

"Kes maksab arve? Millisest ühingust te olete?", päris administraator.

"Ma ei ole ühestki ühingust ja maksan ise arve. Kas ma ikka tohin linnu arvet ise tasuda?", küsis ta kohmetunult.


Nii ta mulle meelde jäi ja sellised veidi abitud, kerge kõnedefektiga, aga tohutult siirad inimesed avaldavad mulle sügavat muljet ja tunnen nende suhtes suurt poolehoidu.

"Vii ta ruttu arsti juurde. Kui endal pole raha, et pühapäevast kalllimat kliiniku tariifi tasuda, siis maksan ise. Vii ta ruttu arstile! Äkki õnnestub päästa!", kiirustas mind Jevgenina tutvustanud noormees.

Koos asusime teele ja enam kiiremini ei suudaks ükski hing siin planeedil reageerida. Asi pole Loomapäästegrupi või minu tubliduses vaid olin lihtsalt õigel ajal õiges kohas. Kahjuks olin õiges kohas, sest see vaatepilt ja visklev väike kassike jäävad mind jupiks ajaks kummitama ...

Sõites puhusime juttu ja selgus, et turvamehena töötaval Jevgenil autot ega lube pole. See tähendab seda, et nii eelmainitud vigastatud tiivaga kajaka kui ka selle kassikese oleks ta arstile toimetanud ühistranspordiga. Ütlen ausalt, et mina pole nii suur loomasõber pole, et niimoodi rabeleda ei viitsiks. 

"Mina ka ei käituks sedasi, aga kuidas ma ta ikka niimoodi maha jätan. Tal on ju valus!", püüab Jevgeni käsi mudides oma teguviis justkui õigustada.

Lihtne turvamees ei saa sellist palka, et rikas olla, aga ometigi maksab ise võhivõõraste loomade-lindude arved? Mõtlemiskoht meile kõigile, kes me vingume, et raha kunagi pole ja hädalistest, olgu tegu kasvõi invaliidi, vanainimese või lapsega, ikka mööda vaatame!



Kliiniku ees asetasin kiisu korraks maapinnale, et veenduda kas teda üldse saab veel päästa. Kassipojake oli surnud. Ilmselt oli see õudus tema jaoks nelja-viie minutiga otsas ja see on ka ainuke hea asi selle loo juures. Jevgeni nõudis, et ta ikka kliinikusse viiksin, sest ainult siis olevat asi kindel.

"See on kindel kulla mees - süda ei löö, hingamist pole ja jäägid ulatuvad välja, sest lihased lõpetasid töö. Pole vaja 100 eurot surma konstanteerimise eest tasuda! Saa aru hea inimene!"

Õhtul kell pool kaksteist just sel ajal kui masina maja ette ära parkisin, helises telefon:

"Tere! Sõitsin just kassist üle ja ta roomab vaid esimeste käppde toel. Ta tuli täiesti ootamatult ja pime oli ka. Ma tõesti ei saanud midagi teha!"

"Arusaadav, aga meil on tegelikult puhkepäeviti "pood" juba kella kaheksast kinni, aga proovin mõne Lasnamäe kandis elava vabatahtliku  leida. Mis aadressil õnnetus juhtus?"

"Liikuri 14"


Juba voodisse pugenud loomapäästja hüüdnimega Thor oli õnneks nõus püksid jalga ajama ja tõttas kiisule appi. Suurt tulu sellest ei tundunud tõusma.

"Heiks, ta on ikka täitsa puru ja puges suure kivihunniku sisse peitu. Siin pimedas oleks traktorit vaja ja hunnik laiali ajada enne kui ta kätte saaks."

"Siis pole midagi teha, aga loodame, et ta ei piinle ja sureb ise kiirelt ära."

"Oota-oota! Ta tuleb välja ja saan nüüd kätte küll. Mida ma edasi teen?"

"Hella me arstile, aga kui teda kätte ei saa, siis vii kiirabisse. Las vähemalt eutaneerivad, et ei piinleks ja selle 115 eurot elame üle. Luuoppi aga me raudselt lubada ei saaks, sest enne kooli nagunii keegi ei anneta ja siis läheme juba liiga sügavale võlgadesse. 

Kurat! Las ikka vaatavad ikka korralikult üle ja kui prognoosarve vähekenegi mõistuse piiresse jääb, siis päästku ta elu! Küll me välja veame."

"Selge, saab tehtud!" 

Ma pole veel kliinikuga suhelnud ega tea Lasnamäe kiisu saatusest tuhkagi. Ühte ma aga tean küll. Jevgeni-sugused, keda me lapsemeelseteks või "sotudeks" pahatihti peame, esindavad tegelikult kõike head, mis ühes inimloomas peidus on. Meie oleme selle endas tänu oma "normaalsusele" lihtsalt unustanud .... 

Loomapäästegrupp MTÜ
EE437700771003183318

Loomade-lindude ravi saab toetada ka meie annetustelefonile helistades:
900 23 23 (10.-)