10. jaanuar 2019

"Rahulik, aga päris ilma õnnetusteta ei tulnud seegi aasta"

Teiste linnade kohta ei oska öelda, aga selles päälinna asumis, kus mina elan, oli ikka tõeline sõda lahti küll. Paugutasid nii allameetrised tegelased kui pikemad. Tuldi nii peredega kui ükshaaval. 

Vaene Ruudi oli omadega väga sassis ja enamasti me jalutasimegi vaid öösel või esimese "pauguni", sest seejärel oleks ta end läbi asfaldi kaevanud. 

Ühe rihma näris hirmuga puruks. Teise tõmbas katki. Mõned korrad pääses veel lahti ja naabrimemme tõmbas nii kummuli, et sellel näpuluu läks puhta puruks. Sõiduteele jooksis ka. Õnneks alla ei jäänud, kuigi ühe korra pidin vat, et ise koera säästmiseks auto ette hüppama. Aitäh autojuhid, et märkasite, oskasite arvestada ja pidurdasite. Loom terve, (ravi)raha alles ja ega seda "ilmeksimatute" kaunishingede seakisa poleks jõudnud ju ka ää kuulata:

"Ai-ai-ai! Koeraomanik vastutab alati oma looma eest ja etskae kurivaimu Valnerit! Puha hoolimatu omanik raibe! Ise veel loomapäästja oma arust! On ikka kahepalgeline!"


Kui sõjaseisukord on vähemalt aastalõppudel peaaegu ametlikult meie riigis välja kuulutatud, siis see tähendab reeglina ka massiliselt ära jooksnud loomi. Huvitav seaduspära taaskord Tallinnast - Nõmme ja Pääsküla kutsad võtavad sabad selga ja neid võib hiljem kohata Tabasalust Laulasmaani välja! Aastate eest sain ühe kätte isegi Paldiski linnast. Ei usu? Toon teile paari eelmise aasta varal vaid mõned näited:

"Kas tööd on palju?", pärisid minult Bauhofis ilutulestikku müüvad naised.

"Teateid ära jooksnud koerte kohta on üle kahekümne. Teie süü puha, et seda jura müüte!"

"See on jama! Sa ju ise ka ei usu tegelikult!", vastasid nad täiesti veendunult ja ehk isegi veidike solvunult ning tigedaltki.

Tore vestlus oli. Vahvad naised ka, aga jamajutt pole see ühti! Näiteks mo Aadu võiks lausa Baikonuril raketiplatvormi kõrval elada. Tal jummalast poogen! Ruudiga on aga hoopis teised lood ning kasvõi toas olles kaob ta õues lastavat saluuti kuuldes tundideks vannituppa värisedes peitu. Säh sulle valvekoera!

Ka täna pole veel väga paljud koerad koduteed üles leidnud. Sellekohaseid teateid ikka tuleb, aga nendele reageerimine on üsna tühi töö ja vaimu närimine, sest ega nad nagu kukupaid meid ju ühe koha peal oota. Õnneks on neid jooksikuid tänavu siiski üksjagu vähem. Õnneks on enamus neist osanud ka autosid vältida.



Nii hästi pole läinud aga metsaelanikel. Ma ei saa väita, et metskitse taga ajanud koer oli kindlasti "saluudipõgenik", kes näljasena vaid enese kõhtu täita üritas. Samuti ei saa ma väita seda selle koera kohta, kes eile Tartu lähistel metskitsele hambad kõrri lõi. Tõenäoliselt oli tegu ikka kodukoeraga, kes metsa vahel tavapärast priiringi tegi või kellel omanik looduses vabalt joosta laskis.


Ma ei taha kellegi peale näpuga näidata ja süüdistada, sest ka koer vajab jooksmist-jooksutamist, aga teinekord võivad asjad nihu minna kui ta teed metsloomaga ristuvad. Instinktid hakkavad tööle ja ninnu-nännu Mukist saab tõeline murdja. Sedapuhku kahjuks just nii läks ja haavatud metslooma leidis kohalik naine Svetlana, kes hakkas ka kohe abi otsima. Ta tütar Anastassija Truss teadis Loomapäästegrupi numbrit ja nii me asjast teada saimegi.

Tartus ja Tartumaal on meie gängi võimekus üksjagu tõusnud ja isegi üks spetsiaalkaubikutest vurab just sealsetel teedel ringi. Nii ma selle juhile Andri Eiertile helistasingi ja käskisin kohale minna. 

Ja-jah, lugesite täiesti õieti ning nimelt käskisin kohale minna, sest kaubikute juhtidel pole erakorralist abi vajavate loomade osas samasugust vastuvaidlemisõigust nagu teistel vabatahtlikel, kes võivad parasjagu tööl-kodus-puhkusel või armukese juures aega veeta ning reageerivad vaid siis kui ise heaks arvavad ja võimalik on.


Napp pool tundi hiljem oli Andri kohal ja kits sai masinasse tõstetud. Ei seal muud kui aga tekk pähe, et metsasukas rahuneks ja Maaülikooli loomakliinikusse, kus neid juba pikisilmi oodati. Doktor Madis Leivits võttis hädalise jalule aitamise enese peale.

"Luud-kondid terved. Puremisjäljed kaelal. Suurem loom. Ilmselt siiski koer, kes asja väga tõsiselt ei võtnud. Stressis ja apaatne"

"See on ka loomulik, sest inime ajab hirmu naha vahele. Lisaks veel autos loksumine. Väga kole lugu normaalse metslooma jaoks."

"Puhastan haava, antiseptikuga üle, valuvaigistit ja tilka annan ka. See on kõik, mida inimene teha saab ja siis kohe metsa tagasi. Hommikuks kooleks ta siin juba hirmu kätte ära."  

"Mõistlik. Olen sama meelt."

Paar tundi hiljem viis Andri metsasuka oma koju tagasi. Madis soovitas tekk alla jätta ja nii sai ka tehtud. Olles varasemalt taoliste juhtumitega kokku puutunud, siis pole ma sugugi optimistlikult meelestatud ilusa lõpu suhtes, aga kõik sai tehtud ning unistada ju ikka võib. Vähemalt me proovisime, mitte ei mögisenud tühja kuskil kommentaariumis või ei ajanud telefonis inimesele kõiketeadval tähtsal toonil sisutühja udu.



Aasta alguse teine loomalugu viib meid aga Kohilasse, kus mitte miski ei ennustanud häda, viletsust ega pisaraid. Tillukene Oskar jalutas koos peremehega mööda vaikset tänavat kui korraga lahtisest väravast kaks suuremat kutsat välja jooksid ning pisikese chihuahua hambusse haarasid. Kõik toimus vaid loetud minuti jooksul, aga sellest piisas, et minikoera tervisele pöördumatut kahju tekitada. Võitlus Oskari elu eest algas ning vastava kirjakese saime meiegi.

"Tere! 

Meie koera ründasid kaks suurt koera ja tema sai nii pealmiseid kui raskeid sisemisi vigastusi. Koera nimi on Oskar. Talle tehti operatsioon ja välja lõigati ka üks neer. Praegu tema seisund ei ole stabiilne ja ta vajab palju erinevaid järeltoiminguid. 

Eilsed analüüsid ei olnud head. Iga päev läheb maksma 100-190 eurot. Ise oleme pensionärid ja vajame rahalist abi, et Oskar paraneks. Oskar on meile väga-väga kallis pereliige. Me väga loodame, et ta paraneb, aga raha saab otsa. Seni laenasime ja oleme maksnud juba üle 1800 euro.

Väga palume abi! Oskar on Tallinna Loomade Kiirabikliinikus. Minu nimi on Ljubov XXX."


Teate kui kurb on abitult vaadata nii tillukest tegelast ja tunda, et tegelikkuses ei suuda sa suurt tühjagi teha. Oskar ise aga võitles oma elu eest nagu vägevad mehed ennemuiste. Mõnel päeval oli tal parem. teisel kehvem. Siis läksid näitajad puhta metsa ning ta vajas vereülekannet. Edasi toimus stabiliseerumine.

"On ikka vägev sell küll! Usun ja loodan, et ta jääb elama.", ütles loomaarst Üllar Siir.

"Miks sa kindel oled?"

"Nii üliraskete vigastustega surrakse tegelikult kohe. Tema aga elab. Sellepärast olengi lootusrikas."

Täna helistasin Oskari perele, et uurida kuidas kutsal läheb.

"Aitäh Heiki helistamast. Kuhu teile raha tagasi kanda?"

"Aga me pole veel midagi maksnud. Helistasingi, et uurida kui suurt summat te vajate?"

"Me saime ise hakkama juba?"

"Kuidas Oskaril läheb?"

"Oskar ei pidanud siiski vastu. Kümme päeva võitles ja siis ta kodus ikkagi suri ära", vastas naine vägisi pisaraid tagasi hoides. Nuuksumist oli siiski kuulda ...

"Pagan küll kui kurb. Me olime koos kliinikurahvaga nii ootus- ja lootusrikkad. Mul on teist südamest väga kahju. Mida suurte koerte omanik ütles?"

"Me pole seal rohkem käinudki. Pole mõtet. Oskarit nagunii pole."

Ma võiksin kirjutada praegu pisarakiskujast novelli ja kirjeldada meie pikka telefonivestlust ning selle pere kaotusvalu. 

Ma võiksin vibutada näppu ja lugeda ette kohustusi ning seadusepügalaid, aga milleks? Oskarit ju pole. 

Ilmselt seda metskitse ka mitte, kellest loo alul juttu tegin. Las targutamine ja kirumine  jääb veebiloomakaitsjate ning ilmeksimatute kaunishingede ülesandeks. 

Ma ütlen vaid, et hoidke silma peal oma lemmikutel ja üritage ette näha, mis kõik juhtuda võib ning vähemalt üritage seda vältida. Ei muud. 

"Sähke! Mobiil jälle heliseb ja ekraan näitab hea inimese ja loomasõbra Victoria Tisleri nime. Selle kõne kohe pean vastu võtma, sest tühja asja pärast ta ei helista.

"Tere Heiki. Tuttav ajas just metskitse alla. Tartumaal, Kastere vald, Mõra küla lähistel. Jahimeestele tegelikult juba anti teada. On meil tapmisele mingit alternatiivi? Ta lamab kraavis, ainult pead tõstab."

"Jalad ilmselt purud. Kitsed on ilma murdutetagi väga haprad ja õrnad ning justkui klaasist tehtud. 

Tapmisele alternatiivi väga pole! Me oleme ju üks kuradi Siber tegelikult. Aga siin on mõned aspektid veel:

"Ortopeedilised operatsioonid on kallid ja majanduslikus mõttes mõttetud, sest isegi pärast paranemist jääb ta uuesti alla või lastakse maha. Oleks meil vähemaltki looduspargid, kus nad pärast päästmist muretult elada võiksid. Seda esiteks.

Minu jaoks kõige olulisem on aga see, et täiskasvanud metsloom kardab inimest ega taha ta lähedal ollagi. Nad surevad lihtsalt hirmu kätte ning seetõttu olen metsaasukate pikaajalise ravi vastu ning toetan eutanaasiat. Puhas looma säästmine hirmust, valust ja piinadest."

"Olen ise sama meelt, aga igaks juhuks tahtsin küsida, et äkki on ka meil mingeid muid võimalusi peale tapmise."

"Pole mul sulle head vastust, aga kui on väiksemgi kahtlus, et jahimees ei saa kohe minna või läheb alles hommikul, siis helista ning anna teada -  saadan auto kohe välja."

"Kokku lepitud"

Tõmbame sellele täiesti tavalisele loomapäästeloole joone alla, aga teen seda Anastassija kirjaga, mis loodetavasti annab nii mulle, kui teistele gängi vabatahtlikele jõudu selle esmapilgul üsna abitu ja mõttetu loomapäästega edasi tegeleda:

"Helistasin eile õhtul kuna ema leidis maalt kitse, kes veritses kaelast ja ei suutnud püsti tõusta. Abi sai kitsepoeg kiiresti kuna nii abivalmid inimesed olid kohe aitamas! 


Meeletult tänulik, et aitasite! Samal ajal kui kõik teised tahtsid jahimehi kutsuda, aitasite teie hädast välja! Maani kummardus ja suur lugupidamine!"

Tänan lugemast. Tänan kõiki asjaosalisi alates heasüdamlikest inimestest, kes hädas loomi-linde märkavad vabatahtlike reageerijate ja loomaarstideni välja, kes antud ja kõikide teiste lugudega seotud olid või tulevikus on. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar