22. jaanuar 2019

"Ära külmus!"

Hommik. Kuu särab taevas. Päike hakkab tõusma. Meri aurab. Soe tähendab. Läheks ujuma? Rumal mõte.

Joon kohvi, ühe, teise ja kolmandagi. Aadu ja Ruudi annavad märku, et läheks õige õue. Ei taha, aga tuleb minna. Talvine karge ilu. Mõnus. Pole ühti nii külm.

Poole tunni pärast mõtted muutuvad. On ikka külm küll. Kohvi tahab välja tulla. Rahvast pole ja lahendan probleemi esimese põõsa juures ära.

Sa vana raip ää külmus! Senini arvasin naiivselt, et ikka mina juhin juga, aga nüüd ankurdas see mu maa külge. Lasteaia lapsed tulevad hanereas, rohelised vestid seljas.


"Vaata-vaata onu liputab!"

"Ei liputa vaid olen kusik ja pissin!"

"Õpetaja! Kes see kusik veel on?"

"Vaadake mujale ja läheme siit ruttu minema!"
, kamandab karmi moega tädike.

"Minge minema jah! Lapsed on vastikud! Kasvatajad ka!"

Tuleb MUPO patrullmasin. Karmi moega mehed astuvad välja nii kut ehtsas ameerika seiklusfilmis ja takseerivad mind häbematult.

"Nii-nii, urineerite avalikus kohas!"

"Ei kuse vaid liputan! See poe teie pädevuses ja kaduge minema."


Peavad nõu ja lähevadki minema ning jätavad mu sinna seisma. Mnjah, Eestis on vähe hoolivust - inimene on hädas, lausa ära külmumas, aga kedagi ei huvita. Pole hullu. Kevad pole kaugel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar