"Märgake ometi! Ärgake ometi ja märgake ka neid sadu ketis piinlevaid koeri!"

Aasta 2018. Eesti kuulub Euroopa Liitu ja Natosse. Meie e-riigi edulugu on loonud nii mõneski väljamaalases ettekujutuse, et tegemist on ülimalt arenenud ühiskonnaga. Kolkapatrioodid ja poliiteliit taovad uhkusega vastu rinda ja õpetavad juba muud maailma kuidas need elama peaksid. Kodus on ju kõik korras! 

1889 avati Pariisis Eiffeli torn ja tänavatel vurasid juba ka autod. Maarjamaal käidi samal ajal mõnel pool alles kasetohust viiskudes ja selle ajaga võrreldes on eestlased tõesti teinud totaalse arenguhüppe edasi. Ometigi näib väga suur osa sellest meie „arenenud ühiskonnast“ oma mõtlemisega olevat alles selles perioodis, mil prantslased „rauast torni“ sisse pühitsesid. Selle ilmekaks näiteks on suhtumine loomadesse.

"Loodetavasti eksin, aga tapsime vist kambakesi selle kitsetalle nüüd küll ära?"

Eile kell 12.06 sain kelleltki Jessica Kolesov'ilt järgmise murekirja. Toon teieni kogu kirjavahetuse midagi muutmata. Ainult niipalju mainin, et Jessica pärisnimi on Keitti. Vist on, sest kurat neid Fuckbooki nimesid teab? Võivad muidugist sugulased ka olla, aga nüüd siis kirja juurde:

"Tere! Meil siin üks kitsebeebi keda enne naabrikoer taga ajas. Kindel ei ole, kas pureda sai, aga kitsetall lamab ühe põõsa all, tundub et hingab üsna katkendlikult. On seal lamanud juba ca 3 tundi. Oleme küsinud abi kohalikult vabatahtlikult, aga teda ei ole Eestiski. Ütles küll, et teatas kellelegi, kuid tagasisidet ei ole me saanud. Kitsekisa oli enne kuulda küll. Kitseema läheduses näha pole. Viime ise looma kliinikusse."

"Kiirabiarst otsib õnnetuses ellu jäänud imekassile uut kodu"

Lood loomadest pajatavad tegelikult väga tihti hoopis ka inimestest endist. Ilmselt nõustute, aga see kes sa päriselt oled ja kuidas maailma asju näed või ajaksid, tuleb eriti hästi välja just taoliste lugude kaudu. Ka kurjuse kants kommentaarium näitab üsna selgelt, kes me oleme, sest seal valitsev kaasmaalaste materdamine, viha, põlgus ja lausa sadistlik teisitimõtlejate tapmissoov hävitab hetkega illusiooni, et enamus inimestest on HEAD. 

Loomade kaitsmisega tegeledes ja omal ajal telelugusid tehes, olen jõudnud praeguseks ajahetkeks teadmiseni, et head saavad pahade käest täiega tappa ning kurjus oma kõigis vormides võidutseb täiega. Vaadake või ise maailmast laekuvaid uudiseid, aga ka inimkonna ajalugu on selle väite ilmekaks tõestuseks! 

Seda enam jäävad silma need vähesed, kes hallist "õigematest õigemate" massist eristuvad, sest sisemise tungi ajel käituvad nad hoopis teisiti kui rõhuv enamus inimloomi. Üheks selliseks on kiiraabiarst Mari Tali.

"Tillukesed suured hirmud"

Eile oli Võidupüha. Mäletatavasti peetakse seda juba alates 1934 aastast meenutamaks kuidas meie mehed Võnnu lahingus Landesveerile piki nina andsid.

Pisikesi võite võib tulla aga meil kõigil iga päev ja ka need väärivad vähemalt kitsamas ringis tähistamist. Meil oli lisaks veel üks tilluke võidupüha ja meie tähistamise võitu ka HIRMU üle.

"Solvavad ja täiega! Tänamatud nagad!"

Kirjutab mulle hommikul kodanik Kaija Paalberg. Olgu mainitud, et tegemist pole esimeses nooruses oleva neiu vaid ilmselt juba eelmisel sajandil edukalt menopausi seljatanud korpulentse daamiga. Ja nüüd Paalbergi-muti kirja juurde:

"Eilse õhtu parim kild. Sattusin kokku sõbrannaga, kes elab Soomes ja käib harva Eestis. Mulisesime maast ja ilmast kui ta korraga küsib, et kus mu mees on. Mina vastan, et mul pole ju meest! Vaatab silmad punnis ja küsib, et kas ma enam polegi siis selle vanema mehega koos?

"Millise vanema mehega?"

"Heiki, see vist oli ta nimi."

"Ruudi esimene jaanituli"

Ruudi esimene jaanituli. Küllap ka Taadu-Aadul, sest varasemalt sitsis ta ju lehmaketi otsas ning melust osa ei saanud. Tõttöelda ei arva nad sellest tulest suurt midagi. aga seltsi ja parema suutäie üle on neil hää meel küll. See kohe paistab nende silmist, et täna on natuke teistmoodi päev ja kutsad on kohe veidike elevil lausa.

"Millist sõna kuuleb ulakas Ruudi kõige rohkem?"

Kunagi väideti uudistes, et vanemad pidavat last keelama 300 korda päevas. Tühiasi! Ruudi peab sõna "EI" kuulma vähemalt 3000 korda päevas!

"Ei tohi kingi närida! See oli viimane paar!", "Ei tohi treppi ära süüa!", "Muruniiduk pole toit! Ei tohi!", "Ära tüüta Aadut! Jäta ta rahule", "Tekki ei sööda! Sülita see kohe suust välja!", "Miks sa voodit akseldad? Ei tohi!", "Ei! Jäta mu fliisi nätsutamine kohe on järele!", "Ei-ei-ei tõbras! See on minu telefon! Anna kohe siia!", "Ei roni koer laua peale! Kurat küll!", on vaid mõned näited tegevustest, millest mina ja "valge hundu" absoluutselt erinevalt aru saame.

"Paljukannatanud Saaremaa koledaim kass otsib kodu!"

"Ilusad naised on vähearenenud maitsemeele ja ettekujutusvõimeta meeste jaoks!", on üks ütelus ja küllap käib see ka kasside kohta, sest kõik tahavad ju ilusaid ja ainult ilusaid kiisusid. Mitte-nii-väga-kenad loomad jäävad tahaplaanile ja peavad seda armastavat peret ootama kuid, kui mitte aastaid. 

Sestap aitan meelsamini alati neid loomi, kes missivõistlustele ei kvalifitseeru ning sealt kaikaga eemale pekstakse. Üks taoline "kolekass" on Möura ja andke mulle kohe see väljend andeks, sest pole ta ju tegelikult nii kole ühti.

"Idiootsus kuubis! Südamevalus tige maakler jättis tibud linnatänavale surema!"

Lahkuminekud on alati rasked ega meeldi kellegile. Lääne kultuuriruumis peaksid need olema aga juba tavapärane rutiin, sest sisuliselt on ju esmakohtumisel teada, et ühel heal päeval teineteist enam silmaotsaski ei sallita ning lahkuminek on paratamatu.

Erinevad inimesed käituvad pärast lahkuminekut erinevalt - mõni hakkab räuskama, mõni nutma ja jooma, kolmas üritab pardliga veene läbi saagida jne. Nii mõnedki ei suuda alandusepiina ja lahkumisvaluga hakkama saada ning löövad endise teise poole sootuks maha. See on õnneks siiski harv erand. Laste või lemmikloomade "relvaks" muutmine on aga igati tänapäevane ja justkui "lubatud võte", et ekskaasale liiga teha.

Olin ühe sellisega koos ja too psühhopaat tegi minust naisepeksja. Oleks te vaid näinud mida ta aga oma lastele ja eksmehele korraldas - see sõge viha ületas ikka kõik mõistlikkuse piirid ja sellise vaimse terrorismi lähedalt nägemine seab mu edasised kooselud küll suure küsimärgi alla.

"Auto on kaua seisnud? Siis kontrolli, et seal linnupesi poleks!"

Tavaliselt paluvad loomakaitsjad sohvritel talvel ikka kapott lahti teha ning veenduda, et sinna mõni kiisu pole sooja pugenud. Hommikul masinat käivitades võib juhtuda, et vaeseke jääb rihmade vahele ja need võivad ta lausa tükkideks rebida.

Teinekord võib sihuke asi isegi suvel juhuda, aga mäletatavasti pääses vähemalt Motoks ristitud kass väikeste vigastustega.

Suur oli aga pärnulanna Elerin Kiirats'i üllatus kui jupp aega seisnud kaubiku mootori juurest täna siutsumist kuulis:

"Ruudi lihtne operatsioon kujunes üksjagu raskemaks"

 Jeee, hakkab see päev otsa saama! Muret igatahes oli, sest Ruts käis täna ju opil. Pagan küll - närveeri ennast lausa emaseks, sest alati võib ju miskit nihu minna! 

Ei mäleta, et enda lõikuste pärast oleks nii põdenud. Mida siin mäletada? Ei kartnudki tegelikult ja viskasin isegi opilaual nalja kuniks õed lubasid mu päriselt magama panna .....

Ma olen alati ikka nii teinud, et silitan ise looma enne operatsiooni magama ning olen ta juures. Õnneks polnud "Taluapteegi loomakliinik'u" töötajatel selle vastu midagi ja nii me seal põrandal istusime kuniks Rutsi peake tonks ja tonks vajuma hakkas.  Üldiselt "kukkus" ta üsna kergelt ära. Jube hale ja abitu tunne oli teda vaadata, aga teadsin, et ta on heades kätes. Ega me muidu poleks ju sinna kliinikusse läinudki. Selle koha pealt oleme Loomakaitse Liidus jube valivad ja meie hoolealused peavad saama parima ravi ja teeninduse!

"Kohelge Ruudit nagu Eesti Vabariigi presidendi isiklikku koera!", palusin kliinikust lahkudes.

"Loomulikult! Umbes kolme-nelja tunni pärast võid talle järele tulla. Me helistame sulle kui ta ärkab."

"Doktor Mang ütles, et pean punase kassi võtma!"

Nädalavahetus ehk popimas keeles wknd on selja taga ja tõi sedapuhku kaasa ka üllatusi. Reede õhtul tuli Villa de Valnera ülemteener jooksuga minu juurde ja teatas: 

„Tundmatu naisterahvas on värava taga ja palub audientsi, söör.“

„Reede õhtul?“

„Proua väitis, et on teie vana tuttav.“

„Kasutame nüüd aju ja loogikat - ise olen juba üsna eakas ja seega peaks olema vana naissoost tuttav ju vanamutt! Aga VANU naisterahvaid mu tutvusringkonnas pole! Kutsu ta siiski sisse.“

Tuppa astus lühemat kasvu blondiin, kes muudkui katkematult vadistas:

„Ma tahan kassi! Ma tahan kassi! Pärast seda kui doktor Mang mu tšakrad avas, sain ma ilmutuse, et pean Saaremaalt sel suvel punase kassi võtma. Teie kindlasti saate aidata armuline härra.“

"Üks hulkuv loom vähem! Toomalõuka "tigedik" leidis mandrilt päriskodu!"

"Ega me oma jõududega poleks hakkama saanud", lausus Saaremaa päästekomando juht, kindral Kurvits. "Hea, et mandrilt relvastatud kiirreageerijad saadeti! Oleks nad varem jõudnud, oleks ka inimohvreid vähem, aga mida siin ikka enam oletada."

Õnneks polnud ka neid inimohvreid teab nüüd kui palju. Kustase vasakule käele tekitas märatsev kõuts lahtise luumurru, Elmar jäi ühest silmast ilma ja kiisuga kõige rohkem madistanud külanaine Anne vajas vereülekannet, aga sellega ka inimkonna kannatused piirdusid.

"Ei ole mina mingi koerakasvataja!"

Kunagi viisin ühele vanapaarile koera. Seejärel kassi ja lugesin targad sõnad peale. Memm noogutab ja paneb kõik kirja. Taat tuleb ja ütleb salaja:

"Sa võid ju rääkida, aga nagunii me keerame selle looma tuksi!"

Minuga on täpselt sama lugu ja lapsed, naised ning loomad lihtsalt istuvad pähe. Nii on kogu elu olnud. Ka Ruudi on selle ehedaks tõestuseks. Loodetavasti neid pilte loomakaitse liidu koeraspetsid ei näe, sest siis visatakse mind liidust küll välja.

"Üllatus! Ruudi ei tahtnudki varjupaigast lahkuda!"

Et Ruudi saaks ikka aru, kes on majas peremees, siis õpetasin talle täna ka selliseid sõnu nagu "kett", "näljapajuk", "koduarest", "koslep" jne. Oli ka põhjust, sest eile ta haugatas korra tigedalt Aadu peale ja täna oli samuti paar momenti, mil sekkusin kurja häälega:

"Kuule tatikas! Austa halli pead ja tema elas siin enne sind! Kõik peame ära mahtuma ja sõbrad olema. Kui sa sellest aru ei saa, siis on sõprus läbi!

Kui sa mind aga väga närvi ajad või Aadule liiga teed, siis viin su hoopis Larissa Kozõreva varjukasse ja see tädi teeb sinust omale valge läki-läki ja soojad käpikud! Hirmus eit ja talle ma su annan!"

"Ruudi argus asendub tasapisi pesuehtsa koerusega"

Hakkab pihta! Kohe kui Ruudit seni kimbutanud endised hirmud hakkavad kaduma, tulevad koerused hetkega asemele!

Kuradi kurat! Eile hakkas ta vaikselt juba pihta, aga hommikul nägi "Villa de Valnera" elutuba just selline välja! Helde aeg, sest täna lubas Hollandi kuningas just läbi astuda!

Ka mu 600 eurostel kirikuskäimise dressipükstel on auk puha sees! Mida kallid koguduseliikmed minust küll arvavad kui ma pühapäeval nii palvusele lähen? Äkki saan paiga siiski peale õmmelda? Memmesid ka nagu narr paluda! 

Takkaotsa veel ka roosa tutiga suss, mida ainult pidupäevadel ja riigipühadel kandsin, on puhta puruks näritud! Eriti kahju on mul mõistagi tutist! See oli nii nummi! Õnneks pool jõudsin päästa.

Ruudi kurat! Kus sa oled? Koerad on vastikud! Väga vastikud! Ruudi eriti!

"Rongilt löögi saanud Pirru taastub ja on valmis uude koju minema!"

Aeg on sealmaal, et Loomakaitse Liit ei saa Pirru jaoks enam eriti miskit teha ja sestap on aeg küps talle kodu otsima hakata. Kaalusime ka varianti, et kutsa vanahärrale tagastada, sest ega ta ju südamest halb inime pole ja loomi sihilikult ei piina. Lõpuks siiski loobusime, sest:

1. Ükski normaalne inimene ei pane hulgimurdudega koera ketti vaid pöördub arsti poole.
2. Mehe arusaamine, et loomi ei pea ravima ja nad paranevad ise, pole vastuvõetav.
3. Tõenäoliselt jalutab härra ka tulevikus lahtise koeraga raudtee läheduses, sest ta lihtsalt on nii harjunud
4. Loomakaitse liit ei tolereeri koerte ketis pidamist, aga sinna Pirru oleks taas jõudnud.

„Saarlased! Kelle oma? Toomalõuka külla tulnud punane kiisu otsib oma peret taga!“

„See kass võiks ju jääda, aga ta kisub meie omadega tüli ja tuustid muudkui lendavad“, on Toomalõuka külas elav Anne hädas. 

„Ühel tõmbas pea katki, teisel kõhu! Me omad ei julge enam õues käiagi! Ta on jube tugev ja kassidega kuri! Inimestega on ta suur sõber.“

„Millal ta tuli?“

„Kuskil nädal tagasi. Ilmselt keegi hülgas! Me oleme kõik kassid niimoodi saanud, et ükspäev olid lihtsalt aia taga ja nii nad jäidki!“

"Leedist sai linnapreili ja ta hakkab asendama „Meie Maa“ päevatoimetajat!“

Esimest korda elus juhtus minuga selline asi, et Leedist ja Ruudist lehelugu tegema tulnud ajakirjanik armus koerasse ja pakkus lahkelt hoiukodu. 

Tõttöelda olime püstihädas, sest Saaremaal on me võimekus üsna nadivõitu ja loomadele kasvõi ajutise peavarju leidmine on totaalne peavalu. 

Selge oli see, et endine hoiukodu Kõrusel jäi liiga kaugeks ja iga päev 100 kildi maha sõitmine hakkas tegelikult ka Loomakaitse Liidu rahakotile. Lisaks oli vaja, et koerad inimesega vahetult rohkem aega veedaksid ning suhtleksid. 

"Sülekoer Ruudi"

Täna arsti juures selgus, et tegemist pole šveitsi lambakoera vaid suuremat kasvu chihuahuaga ning koheselt muutus ka Ruudi suhtumine:

"Võta mind sülle! Minu koht on sinu süles!"

Tegelikkuses kartis Ruudi hoopis kliiniku treppi ja sestap tuli pisikest natuke aidata. Laias laastus oli tervisega kõik korras kui peitemunand välja arvata, aga küll selle üles leiab kui järgmisel nädalal lõikuseks läheb.

Käpp teeb muret. Arstid viga ei näinud, aga ometigi teeb kohati vaesele loomale haiget - ühel päeval lonkab, teisel mitte. Hommikul jookseb nagu noor kits, õhtul uimerdab nagu saja aastane. Küll ka selle vaeva põhjus selgub järgmise nädala alul, sest narkoosi ajal saab põhjalikumalt uurida. Õige asi see igatahes pole, kuigi kondid olid terved.

"Mis toimub? Pääsupesa pääsuralli keerleb täna täistuuridel"

Kindlasti olete märganud, et on olemas sellised kohad nagu Pääsupesa lasteaed, Räägupesa burgeputka või mingi muu linnupesa nimeline kohake. 

Ärge uskuge neid, sest see on labane reklaamitrikk ning neil kohtadel pole linnupesadega midagi ühist! Fakt!

Aga vat mina elan Pääsupesas küll. Linnulaul on hommikust õhtuni ilma rahata käes ning metsa pole vaja minnagi! 

Arvan, et üks ja sama linnupaar käib mu juures juba jupp aega. Täitsa julged on, aga mida neil ka karta - nemad ei tee mulle ega mina ka neile viga. Alul oli mu elevus üksjagu suurem, aga tänaseks on saanud sellest üsna igapäevane rutiin. Umbes samasugune nagu maja taga siuglev rästik, kelle lihtsalt jalaga eemale lükkad ja lesta tõmmata soovitad. Vaieldamatult on see ilmatuma tore ka kui nad jälle hirmsa kisaga tulevad. Pai pole neile teinud ja ei tee ka, sest metsaasukatel on seda pai täpselt sama palju vaja nagu meile suguhaigust!

"Neeger! Pane oma koer kinni või muidu sul õhtul enam võib-olla koera pole!"

Selle „Kreisiraadio“ klassikutelt laenatud ütelusega võiks vast seda lugu alustada küll, sest kui nende koer maanteel jõlkumist ei lõpeta, siis ta autode all otsa saab. See on kindel. 

Loomulikult tatsavad Harjumaal, Kõrgemäe või Kangru talus ringi valgemast valgemanahksed aborigeenid, mitte neegrid, aga see ei muuda asja. Fakt on see, et Tuhala-Tammiku maanteel üks õnnetu, väga pulstunud karvaga koerake inimestele silma on jäänud ja abi talle otsitakse.

Loomakaitse liidu „loomapäästegängist“ käis asja uurimas Karin Põldoja ja nagu tellitult oli koer jälle maanteel. Ülla-ülla! Loomake sai aeda tagasi toimetatud ning pererahvale ka kiri jäetud. On selge, et esmajoones vajab see kuts karvahooldust, aga ilmselt on tal ka vaktsiinid ja muu vajalik tegemata.

„Kätte saime! Nädal aega metsas redutanud „šveitslased“ on õnnelikult hoiukodus tagasi!“

„Heiks, Ruudi tuleb nüüd sinu poole!“, hüüdis Saaremaal meie loomakaitse-värki juhatav Marge Kaju poolsosinal. 

Edasine võttis minul, kalgil inimesel, mõrtsukal ja erumajoril, kes emotsioonivabalt tuhandeid sõdureid lahingus süümepiinata surma saatnud, silma niiskeks. 

Ruudi tuli ettevaatlikult hiilides ja siis ära tundes sööstis justkui vibunöörist vabastatud nool minu juurde. Ohh seda hüppamist ja rõõmu, mis ägeda niutsumise saatel toimus!

„Ohh sind totakat. Me oleme teid ju terve nädal otsimas käinud. Kuidas sa enne ära ei tundnud? Ma ju röökisin metsa vahel lausa hääle ära? Miks sa nii palju rõõmustad? Me oleme ju ainult mõned korrad näinud!“ 

"Kes teab midagi salapärasest koeraärikast?"

Inglise keelt kõnelev härra on sedapuhku Rakverre jõudnud. Tegelikult nähti teda seal juba mõnda aega tagasi. Räpaka välimusega, väidetavalt lausa "haisev" härra käib enamasti kaubanduskeskustes ja pakub erinevaid koeri. Pole vist olemas tõugu, mida tal poleks.

Eile olid tal väheke suuremad tegelased ehk dobermanni-laadsed, hinnasildid puha küljes, kaasas. Palusin headel inimestel, kellele ta koeri üritas maha parseldada veidike pikemalt juttu puhuda. Mehe jutt oli ikka sama, mis alati:

"Kirikuõpsiga ei tasu jamada!"

Naabrimees Ants tuleb üleeila tusase näoga minu juurde.

"Mis viga on?"

„Tead Heiks. Ma siin mõtlesin, et miks meil vihma ei tule. Tehumardil tuli, Kihelkonnas ja Lümandul ka, aga siin ainult paar piiska!“

„Sitt lugu jah!“

„Naine luges eile lehti ja seal kirjutati, et norisid kirikuõpetajaga tüli. Küllap vana ongi selle taga ja palus Issandalt abi. Mine aja see asi korda, muidu on kuri karjas!“

„Ma võtan sinult ühe pulli ja ohverdan ta kirikuaias. See peaks aitama.“

„Pulli ei tahaks nagu anda!“

„Aga anna vasikas, see peaks ka asja ära ajama.“