„Üle paarikümne pealise kirpudest kubiseva koerakarja kantseldamine käib memmekesele üle!"

Sedapuhku olen ma Tagurpidi-Ants ja alustasin oma Lõuna-Eesti tuuri kirjeldamist hoopis tagumisest otsast ehk eile pajatasin Haage pääsukestest, aga täna teen hoopis juttu selle reisi viimasest sihtkohast. Ma ei maini nimesid ega kohta, aga küllap loo lõpus saate ka ise aru miks ma sedapuhku erandi teen.

„Palju sul koeri on?“

„Ma ei tea, kõik on siin hoovis.“

„Aga palju on emaseid ja isaseid?“

"Ma pole seda kunagi vaadanud. Ma ei tea“, vastab aastate eest saare pealt mandrile mehele tulnud vanaproua, 80 aastane Hilja.

"Valged ööd meid ahvatlevalt kutsuvad kaasa ......"

Valged ööd on mu vaieldamatud lemmikud. Nii oleks tegelikult vast ikka vale öelda, sest tegelikult mul pole absoluutseid lemmikuid – ei lauljaid, ei näitlejaid, ei sööki-jooki, ei aastaaegu. Ei eelista ma ka ühtki loomaliiki teisele. Kõik aastaajad on omamoodi kenad ja lemmikut eraldi välja valima hakata oleks väär.

Valgete ööde andunud fänn olen aga päris kindlasti ja sel ajal magamine tundub lausa aja raiskamisena. Moor pakub mõni õhtu välja, et vaatame filmi.

„Mustamäel orvuks jäänud siilipojad said uue võimaluse“

Vaheldudeks linnupoegadele jõudsid täna mu kätte ka siilipojad, järjekorranumbritega 8 ja 9. Mõistagi käib arvestus ikka selle aasta siilide kohta. Nad leiti eile õhtul Sütiste teelt, kui üritasid auto all laiaks litsutud emme juurde kakerdada. Loomad olid näljased ja apaatsed, ent heasüdamlik inimene pakkus neile nii kehakinnitust kui ka öömaja.

Hommikul asus ta abi otsima, sest okaskeradel oli öö jooksul kõht lahti läinud. Ilmselt piimast. Ka mina olen täna selgeks õppinud ja muudkui korrutan, et ärge andke siilidele lehmapiima, kuna neil on laktoositalumatus. Samas, kui ma meenutan enda lapsepõlve, siis meie maal anti neile küll värskelt lüpstud lehmapiima ja ei surnud nad teps mitte maha. Ilmselt käis see ikka suurte siilide kohta, sest pisikesi siililapsi ma oma lapsepõlves ei kohanud. Ei mäleta küll praegu vähemalt, et oleks nendega trehvanud. Olgu sellega nagu on, aga vähemalt siilitittedele ei tohi kohe kindlasti-kindlasti piima anda - tapab maha!

"Ehitustööd jätavad pääsupojad lõksu? Keskkonnainspektsioon rikkumisiei tuvastanud!“

„Pääsuke on rahvuslind. Pääsupesa on rahvuslinnu pesa. Tartumaal Haages, Võilille 11, elavad aga vaprad uuseestlased, kes pääsulindu ei austa ega kummarda. Vähe sellest! Nad lausa püüavad neid meelega tigedaks ajada, lõhkudes elamu renoveerimise käigus ära linnukeste pesad. Viimase kui ühe!“, nii kirjutasin siin blogis 8.juunil.

Mõistagi andis loomakaitse liit asjast teada ka keskkonnainspektsioonile. Kellele siis veel peaks looduse vastu suunatud kuritegudest teda andma? Ametkond reageeris kiirelt, aga „tuvastas“, et pääsupesad olid lõhutud juba enne ehituse algust ja seega on kõik korras. Eks neid lindude tapmisi ole ka raske tagantjärgi uurida, aga üldiselt teeb taoline rutiin „Täname, et pöördusite Keskkonnainspektsiooni poole seoses selle ja sellega, aga kuna kahju ei tekitatud, siis väärteomenetlust ei alustata jne bla-bla-bla“, hinge täis.

„Mia soovikski Tartumaale kolida – seal on ju niipalju kohti, kusujumas käia!“

Miale Lõuna-Eestis meeldis, sest igasugu lompe, jõgesid ja järvekesi on igal sammul ning nii sai ta pea lakkamatult ujumas käia. Mul on sellega seoses just risti vastupidine arvamus, sest nn „märja koera“ lõhn hakkas juba ajudele käima, aga ei midagi hullu – vene kroonust saadud krooniline nohu tegi olemise üsna talutavaks ja sestap sai koer oma saba leotada just nii palju kui hing ihaldas.

"Eesti rassist-sipelgad moslem-sipelgaid ei pelga!"

Eestlased on jonnakad. Tuleb häbiga tunnistada, et sama käib ka meite maal elavate loomade kohta – nad lihtsalt on minevikuigandites kinni ja tee või tina aga neid ümber veenda on ikka paganama raske. Ma üritasin, aga ei tulnud välja miskit!

Kõndisin ükspäev jälle rabas ja mida ma näen? Sealsed sipelgad on oma pesa ümber paigaldanud eestlastele igiomase PÜSTKOJA! Appikene, kui seda peaks nüüd Brüsseli tolerant-sipelgad nägema! Me võime muidugi loota, et need vennikesed Pääsküla rappa ei satu, aga ettevaatlikus pole kunagi liiast. Istusin maha ja üritasin meie sipelgatele tasa ja targu mõistust pähe panna.

"Spanjel Pipi vaatab keskkonnasaateid"

Keskkonnasaateid ei viitsi väga paljud vaadata. See on muidugi viga! Nancy vaatab aga taolisi saateid küll ja ka tema lemmikud oskavad nendest lugu pidada. Nii kui Osoon või Keskkonnanädal käima läheb, kogunevad Nancy hobused kenasti akna taha vaatama ja kuulama, ka toas on sama lugu – viimane kui üks kiisu-miisu, spanjel Pipi ja isegi hiir Adolf sätivad endid kohe teleka ette kui tuttavat signatuuri kuulevad.

"Kes tahab tiine hobusega mõned ringid teha?"

Eestimaise suve juurde käivad mõistagi igasugu laadad ja millelegi pühendatud "päevad“. Sel nädalavahetusel mõllab rahvas Rakvere linna päevadel. Laatadel näidatakse mõistagi alati ka loomi. Nii nummi-nummi! Lapsed saavad sõita hobuste ja ponidega ning omanik kröönib pisikese ringi eest korraliku kopika. Vaesed elukad peavad hommikust õhtuni ajama suvelõõsas taltsa näoga ringiratast. Sellesse võib suhtuda nii ja naa, aga loomakaitsjatele selline asi mõistagi väga ei meeldi.

Ka Rakveres on nädalavahetusel hobused loomulikult kohal. Õnneks pole ilm kuum vaid risti vastupidi – vihma kallab ja kraadiklaas näitab kõigest 8 soojakraadi. Üks obestest võttis aga kätte ja poegis hetk tagasi keset melu! Vastne ilmakodanik väriseb maas keset rahvamassi nagu haavaleht sealsamas kirikupargi haljasalal.

"Kajakapoegi võib leida isegi keset Raekoja platsi"

Täna pole mulle mõtet eriti oma muredega kõllata, sest ma olen räigelt hõivatud. Nimelt olen ma veel vähemalt kuni lõunani toitev kajakaemme. Ma ise vähemalt kujutan nii ette ja teie olge siis ka viisakad ning mängige kenasti kaasa.

See vahva täpiline udusulis tegelane leiti eile hommikul, uskuge või mitte, aga keset Raekoja platsi. Kümned, kui mitte sajad inimesed tatsasid rahulikult mööda ja ei pannud imetillukest linnuhakatist tähelegi. Kultuuriväärtusteametist pärit neidis teda aga siiski märkas ja hakkas muretsema: „Äkki astutakse laiaks?“

"Tänavakõuts Otto vangipõli on möödas!"

Otto tervis on niipalju taastunud, et Ande laskis ta eelmise kuu lõpus esimest korda üle pika aja taas õue. Tänavakõuts astus ettevaatlikult trepilt alla. Vaene loom ei suutnud kuidagi uskuda, et vangipõli on möödas ja ta sai tõesti toast välja!

Esmalt kukkus kiisu maapinda nuusutama ja siis kukkus suure lustiga püherdama ja rullima. Pererahvale tundus, et ta on uues kohas ikka väga-väga rahul. Ottot inspireerivad ka teised farmiloomad, luurele ja jahiinstinktidele järele andes teeb ta tuule alla nii lammastele kui kitsedele. Ega ta neile mõistagi liiga tee, aga ehmatada saab ikka ja tundub, et vahetevahel ta seda tegevust lausa naudib.

"Linnupesad ühes poegadega jäävad ehitajatele ette!"

Pääsuke on rahvuslind. Pääsupesa on rahvuslinnu pesa. Tartumaal Haages, Võilille 11, elavad aga vaprad uuseestlased, kes pääsulindu ei austa ega kummarda. Vähe sellest! Nad lausa püüavad neid meelega tigedaks ajada, lõhkudes täna elamu renoveerimise käigus ära linnukeste pesad. Viimase kui ühe!

"Tagurpidi jalaga" varesepoegi aidata ei saa"

Inimestele on silma hakanud üsna palju taolisi nn "tagurpidi jalaga" varesepoegi, kellele abi otsitakse. Eile ja üleeile tuli "varesejala" kõnesid kokku lausa 6 ja helistati ikka kõikjalt - Maardust, Keilast, Viljandist, Haapsalust...

Nende varesejalgadega on tegelikult kehv lugu, sest tegemist on haudedeformatsiooniga ning aidata saaks neid vaid Jeebus. Tegemist pole ka mingi haruldase väärarenguga, vaid neid linnupoegi ikka jagub, kes selle häda tõttu hukka saavad.

"Fifty shades of grey"

Kevades on värve ja pealetungiv rohelus kipub lämmatama teisi. Meile pigem meeldiks seda mitte märgata, aga tegelikult on ka hallil ja mustal värvil oma sünge lugu, surma lugu, rääkida.

Eilne hommikupoolik, hõre-hõre liiklus, Ehitajate tee must asfalt, veel mustem suleline laik selle peal, mille peal omakorda juba palju heledamat värvi hallid suled tuules võbelemas. Mõnikümmend meetrit eemal teine veel. Mustamäe tee ristis ka paar tükki. Veider, paar tundi tagasi neid siin veel polnud...

Sinakas taevas tumedast tumedad kujud tiirlemas ja nutulaulu kuulutamas. Teine must kogu puu otsas, kolmas tänavavalgustuslaternal oma poega ikka veel kaitsmas.

"Ära lase oma kassil akna vahel otsa saada.Pane võred!"

Mõni aeg tagasi küsiti mu käest ühes intervjuus, et mida siis tuleks teha, et kassid tuulutusasendis akna vahele ei hüppaks ega surma saaks?
Vastasin, et ei mina tea, aga ilmselt tuleb mingid võred välja mõelda. Täna ma olen veidi targem ja tegelikult pole vaja midagi leiutada, sest väljamaal on juba akna külge ja peale paigaldatavad vidinad ammuilma välja mõeldud.
Mõni ütleb, et nõme kui selline asi veel akna küljes on. Nõus, aga veel nõmedam on kui teie kiisu seal akna vahel vigaseks jääb või täitsa otsa saab! Valikuga saad tutvuda siin

"Tutid peas ja puha! Mis imelinnud mu tuppa küll tungisid?"

Kaire naasis õhtul töölt ja märkas, et koer passis üksisilmi magamistoa ukse taga. See oli veider. Mis seal küll nii huvitavat olla võib? Naine hiilis kutsa juurde ja surus kõrva vastu ust – toas oleks justkui terve linnuparv kontserti korraldanud, siutsumine oli lihtsalt nii vali. Mis jama see on? Kus kohast need veel tuppa said?
Ehmunud naine libistas end ettevaatlikult ukse prao vahelt sisse ja läks asja uurima. Pontu jättis ta mõistagi suurde tuppa, sest see oleks võinud lindudele suures "kaitsmistuhinas" viga teha. Akna all hakkas silma maha kukkunud ventilatsioonirest ja kaks linnupoega. Tegelikult oli üks veel, aga see oli juba surnud. Akna taga tiirutasid ka sulekerade vanemad, kes üritasid meeleheitlikult tuppa pääseda. Naine avas akna ja mõne aja pärast jätkus poegade toitmine juba toa põrandal. „Mida tonti nüüd teha?“, mõtles Kaire ja helistas Katrinile, sest teadurist sõbrants on ju teada-tuntud loomasõber. Kats helistas aga juba mulle ja palus Kaire jännist välja aidata.

"Linnu- ja loomatittedel inimese hoole all just hästi ei lähe!"

Täna on ühes Maardu peres suur lein, sest koju taritud linnupoega saab nüüd vast ainult ühtemoodi aidata. Emotsionaalne vene naine laristas pahinal nutta, kui seda talle ütlesin. Palusin tal mõned päevad tagasi linnupoeg vanasse kohta viia ja maha panna.
„Ei-ei, seal on autod ja inimesed ja kassid ja lasteaia kuri kojamees, kes talle liiga teeb ……..!“
Kuigi linnuvanemad raevukalt oma võsukest kaitsesid, siis heasüdamlik inime haaras viimase siiski kaasa.

„Loomaärikad võtke vabalt – keskkonnainspektsioonile võite ajadaigasugust loba!“

Mäletate, kirjutasin mõnda aega tagasi ärikatest, kes metsloomadega proovisid palgakõrvast teenida – üks tüüp pakkus  orava- , teine rebasepoegi lehe kaudu müügiks.
Loomakaitse Liit tegi keskkonnainspektsioonile avaldused ja tänaseks on „põhjaliku uurimise“ vastused saabunud. Vähemalt minul tekkis neid lugedes küll selline tunne, et tooge aga kõik metsloomad koju ja teiega ei juhtu midagi! Dmitri pakkus näiteks müügiks 5 oravat hinnaga 200 eurot tükk. Eesti riik reageeris karmilt:
„Asjaolude selgitamiseks tegi Keskkonnainspektsioon 17.05.2016 okidoki.ee veebikeskkonda järelepäringu, milles paluti informatsiooni jalutusaia oravaid müünud kasutaja „Dmitri67“ kohta ning paluti eemaldada kuulutus.

„Tänulikkuse kehastuse – Sillamäe Silja operatsioon möödus edukalt ningta otsib head kodu“

Sillamäel auto alla jäänud ja Tallinnasse ravile saabunud kass vaatab Loomade Kiirabikliiniku tagatoas rahulikult ringi. Oma elupäevad tänaval veetnud kiisu ei saa saa enam õieti liikuda, aga inimest ta justkui usaldaks. Laseb ennast kannatlikult uurida-puurida ja saaks nagu täielikult aru, et need inimesed siin soovivad talle ainult head. Ega looma sisse näe, aga tal peab olema ikka väga-väga valus, kui mõlemad tagajalad omadega nii nässus on. Vaatamata sellele ta ei kaeble ega vingu nagu inimloom, kes ilmselt samas seisus olles oleks röökinud nii, et seda kuuldaks isegi naabervallas. Kas seda vaest looma üleüldse aidata saab? See pole kaugeltki kindel.

"Fox 2 - parim saadaolev naabrivalvesüsteem"

Rikkus ei anna häbeneda, aga mis siin ikka pattu salata, raha mul juba jagub. Mõistagi toob see lisamured kaela, sest mingid vaesed inimesed tahavad ju su töö ja vaeva vilju enesele krahmata. Nii ka minul!
Sestap mõtlesingi kuidas seda va varanatukest kaitsta? Käisin läbi pea kõik turvafirmad, aga need tüübid ei meeldinud mulle. Raha küsisid palju, aga tolku oli neist vähe!
Siis soovitas aga sõbranje Keity üsna taskukohase hinnaga topelttõhusat naabrivalvega ühilduvat signalisatsioonissüsteemi FOX 2.

Minge pekki kui hea! Soovitan soojalt - kõik mis hoovis ja tänaval toimub, on teada ning pätid käivad suure kaarega majast mööda. Tänu suurtele kõrvadele kuulevad nad isegi kaabakate mõtteid, sissemurdmisest rääkimata!

„Kes? Mis? Millal? Kuidas? Ehk veidi Gulfi-karvikute pääsemisesloost“

Telefon helisema ja küsimusi kolinal tulema hakkas veel siis kui alles Haapsalu poole sõitsin. Gulfi-karvikutele elati  tohutult kaasa ja sestap võtan selle asja kuidagi lühidalt kokku. Uudistes töötades nimetasime emotsioonituid, täiesti tavapäraseid aasta-aastalt korduvaid lugusid „pasteediks". Ka praegune üllitis kvalifitseerub minu mõistes „pasteedi“ alla, sest siia ma oma hinge ei pane ning kuvan kuiva sündmustejada:
„Tahan rääkida nendest koertest“
„No räägime, millistest koertest?“

"Gulfi karvikud on päästetud! Jeeee!"

Nagu juba teate, siis Gulfi-karvikud on Läänemaa varjupaigas ja murepilved nende peade kohalt on kadunud. Seega aega head kodu otsida on nüüd küll ja küll.
Läänemaal võttis uusi hoolealuseid vastu lausa rahvusvaheline seltskond ja kõlasid nii Eesti kui Soome hümnid. Kuna seal oli metsikult palav (ikkagi lääne värk), siis arvasin heaks koerad värskendava veega üle kasta. Tundub, et õige otsus, sest karvikutele täitsa meeldis. Varjuka-Kaijale meeldis ka, see püherdas seal mudas koos koertega.
Kuidas kõik toimus? Eks sellest kirjutan juba homme, sest täna ei jõua, kuna Mia ja Kiki vaatavad selliste nägudega otsa, et kui kohe jalutama ei lähe, siis helistavad loomakaitsesse! Seda jama pole nüüd aga mulle küll vaja ning sestap on targem alandlikult kuuletuda.
Aga täna võivad kõik loomasõbrad lauad katta küll ning palju kergemate südametega magama minna. See on kindel!

"Paar nädalat veel ja Haapsalu karvik saab päriskoju!"

Kui juba Läänemaale minna, siis ei saa üle ega ümber sellest esimesest "karvikust" ehk Haapsalu omast. Nii kui masinast välja sain, nii läks kohe suur haukumine lahti. Eks siis tuligi alagatuseks minna ta nina sügama minna, aga sellest ei piisanud - lase mind välja ja vii mind jalutama! Koerakese olekut ja pilku ei saanud lihtsalt teisiti tõlgendada.Tüüp oli ikka nii ähmi täis ja erutunud, et see pani isegi ta mokad värisema.

„Harjumaa-laadses kohas registreeriti kuriteo-laadne sündmus“

„Jah, see on tõesti nii ja politsei-laadne ametkond tuvastas, et uurimise käigus tuvastamata jäänud isikud, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi-laadset mõnujooki, surusid kodanikule väidetavalt relva-taolise eseme pead meenutavasse piirkonda ning sundisid teda neljarattalise transpordivahendi-laadse sõiduki pakiruumi pikali-laadsesse asendisse ja põgenesid teadmata suunas“, kommenteeris põhjalikult sündmuste käiku eelnimetatud politsei-laadse ametkonna naissoo-tunnustele vastav pressiesindaja ajakirjanike-laadsete inimeste päringule ja lisas, et politsei-laadne ametnikeüksus jätkab ennastsalgavalt töö-laadset koordineeritud ühistegevust, et ühiskonda meenutava indiviidide massi turvalisuse-laadne seisund ohuteguritele-vastavale olukorrale sarnanema ei hakkaks!

„Külajoodik avas koerte järele saabunud ametnike pihta tule!“

Selline pealkiri kutsub lugema küll, eks ole? Pealkiri peab olema vägev ja mingi osa sellest peab vastama ka tõele. Antud juhul vastabki, sest Mehikoorma Karm Ülem Parm Oleg N võttis varjupaiga töötajaid kuulirahega vastu, kui need Mehikoorma vahel hulkuvatele penidele järele läksid. Uue tänava teise maja ees toimuv meenutas seiklusfilmis nähtut – varjupaiga töötajad auto taha varjumas ja aknal püssi laadiv Oleg, koni hambus, muudkui nende pihta kõmmutamas.

Stanislav: "See on minu koer ja teen temaga mida tahan! See ei puututeisse!"

„Meid kinni ei püüa“, ilutseb Stanislavi särgil. Selle koha pealt pani vennike küll natuke puusse, sest tema kinni püüdmine oli tänu Facebookile lihtsamast lihtsam. Noorsand on ise märkinud oma sünniajaks 4 oktoober 1998. Muide, sama päev on teatavasti ka kõikide loomade – või loomakaitsepäev kui soovite, aga Stanislav näikse olevat rohkem nende neljajalgsete piinaja kui kaitsja.