31. jaanuar 2022

"Viiskümmend ja seitse"

"Kuda läheb ja mis tunne nüüd on?"
oli eile enim küsitud küsimus.

Pole nagu mingit tunnet, kuigi tunnetan selgelt, et kehas toimuvad mingid muutused ja need pole ilmtingimata positiivsed. Hullu pole midagist, aga jaksu on palju vähem. Nägemine halveneb, mälu sakib teinekord korralikult ja ilmselt pole ma füüsiliselt nii kehvas seisus kunagi varem olnud.

Ega seda kõike saa vanuse kraesse kirjutada, sest oma osa on megasuitsetamisel ja borreloosi järelmõjudel, aga tundub, et ka need hakkavad millimeeter haaval taanduma. Nii ma vastasingi kõigile oma lemmiklauset:

"Naised ihaldavad ja mehed kadestavad!"

Helistas meie pere memm, kes parasjagu vähiga maadleb. Soovis õnne ja armastust. Ma vastasin, et õnne pole vaja ja armastust veel vähem. Temaga on ka pull lugu. Diagnoos ülimalt kehva, aga tuli uus ravim. Sigakallis ja mõtlesin, et kui ma kõik-kõik-kõik maha müün, siis palju ma talle aega saan juurde anda? Kolm-neli kuud, aga see on väärtus omaette ning ajale ja inimelule tekkisid automaatselt vääring ja hinnasilt.

"Mida ma sulle siis soovin?"

"Äkki, et till veel aastakese funkaks?"

"Sa helde aeg! Mul ei sobi ju seda välja öelda, aga saagu su tahtmine!"

Õnneks ei pidanud ma miskit maha müüma. Endise meedikuna oli ta valmis olema katsejäneseks ning tema näite varal see ravim töötab. Haigekassa plekib kõik kinni. Ta on endiselt koos meiega. See paneb aju hoopis teistmoodi mõtlema ja väärtushinnangud muutuvad.

Sain väga palju häid soove. Eriti hindasin sel aastal neid, kes helistasid. 
Kah muutus iseenesest, sest varasemalt on mu telefon üldse väljas sel päeval olnud.

Vanad prutad, loomakaitse tegelased, meeskonnakaaslased kossuplatsilt, loomaarstid, ajakirjanikud ja sugulased. Meil on imelik suguvõsa. Pärast memme-papa surma suurt ei kohtugi - aint pulmas ja matustel. Ometigi Urmas ja Jüri, Haja ja Heli, Heidi ja Helen, nende tited ja veidi kaugemalt sugulased ka - mu südames on alati nurgake, kus armastus teie vastu igavesti tallel ja see ei muutu.

Mu vanaisa August. Kustas. Kusti. Suurim eeskuju siin elus ja mõistagi Memm, kes eales kellegi kohta kunagi halba sõna ei öelnud. Selliseid inimesi vist enam ei tehta. Valetan. Nad on ka täna täitsa meie kõrval olemas. Avage vaid oma silmad.

Siiamaani pole mu eluke "Suurt Plaani" jälginud ja kõik on läinud hoopis teistmoodi. Võib-olla ongi hästi. Tütar tõi eile koogi ja lobasime palju-palju. Hea jutt oli. Eksnaine jätkuvalt olemas ja Soome pruut ka - betoon, mitte hajuvad suhted. Poeg võtab koera. Imelik, aga keegi ei julge "valneri pojale" koera anda - tuleb veel kottima kui haige? Soome laps on ise taas lapseootel. Suvel katame lauad. Parim kink üldse!


Sain oma vanaisa tundma kui ta oli 66, teadlikult mäletama oma neli aastakest hiljem. Ta oli vägevaim mees, keda teadnud olen. Ta sündis 1899. Mõlemad vanaisad olid muide sama aastakäigu mehed. Ise sain alles 57 ja sestap on kõik veel ees.

"Aitäh, et vanainimest meeles pidasid! Ma ei tõmba sind pärijate nimekirjast maha, kuigi te pärite vaid võlad!"

Aitäh kõigile, kes nägid vaeva ja hea soovi teele läkitasid. Olen elanud viimased 10 aastat üsna eraklikku elu ja väga kellegagi ei suhtle. Äkki see peaks muutuma? Vähemalt mõtlen selle peale.

Kunagi küsisin kas loomade kaitsmine toob rohkem sõpru või vaenlasi? Täna tean juba vastata - sõprade ülekaal on mäekõrgune. Aitäh teile kõigile!

Täna ma olen vanaisa. Sama vana mees, keda kunagi oma lapsesilmadega piidlesin kui ta mind sülle võttis ja kallistas. Uskumatu! See eluimekink on tõesti nii pagana uskumatu ja vahva!