3. jaanuar 2022

"Hurraa! Loomasõprade portaal avas lõpuks uksed!"

Portaal loomaveeb.ee avas uksed. Vaikselt ja salamisi, mitte suure pauguga. Tegelikult vedeles teine juba 7 aastat riiulil ja arvasin, et sinna ta jääbki. Igavus, aga ka nõme iseloom, mis ei lase asju lõpetamata jätta, sest see tekitaks tunde, et oled tõeline jobu, pani seekord kõik paika.

Ei midagi erilist te sealt leia ja kõik on üsna saamamoodi nagu Delfis ja Postimehes. Mingeid oma riukaid ja nippe kasutan ikka. Ma ei luba, et hakkan hommikust õhtuni arvutis passima ja koheselt raporteerima, aga lugemist peaks sealt leidma iga loomasõber ja ehk -vihkajagi.

Koondasin sinna ka vanu lugusid, mis said juba 10 aastat tagasi tehtud. Lisaks looduskaamerad - uskuge või mitte, aga olin eile lausa tunniks lummatud kui jälgisin panda-emme ja tema tita mängu. Täpselt nagu inimesed - sama hool ja sama armastus! See oli nii äge! Täielik pingemaandus!

Äkki teen veel teisegi mõtte tänavu teoks? Ka see jäi koos loomaveebiga tolmu koguma ja siinjuures pean silmas loomasaadet. Ei-ei-ei, mitte telesse vaid siinsamuses veebis hakkan näitama - ei mingeid bosse ning teen siis kui viitsin ja just nii nagu heaks arvan. Keegi ei õpeta ega ütle, mis teema on oluline!

Eelmänguks vana lugu Kertu Jukkumist, mida pole keegi, sealjuures ka Kertu ise, näinud. Kes on Kertu Jukkkum? Loomasõber kindlasti. Seda teavad kõik.

Lisaks on proua Jukkum aga ka lugupeetud Ita Everi pinginaaber koolipõlvest. Seda juba paljud ei usu. Ilma asjata. Kertu ise ei tee oma nooruslikkusest ja ilust saladust ning kutsub kõiki tervislikult toituma, jooksma ja jääkülmas vees suplema.

Miks ma aga kunagi kaugel aal siis kaameraga Kertule külla läksin?