14. jaanuar 2022

"Loomapidaja argised mured"

Nädalavahetusel taas iizimalt. Nõps oli haige. Kõht lahti. Kaks ööd jooksin iga kahe tunni tagant õue. Talusin hästi kuniks teisel hommikul sisemiselt kihvatasin - kuradi koer, no lase palun natuke magada. 

Kohe olin enda peale kuri - mis mõttes sa jobu närvitsed? Ürita ise olla kui sitt püksi tuleb!

Praegu juba kõik hästi. Mu salarelv Sõle loomakliinik hoiab mu loomi nagu teiegi omi. Väike kliinik, mitte pika-pika konveieriga suur tehas ja seal on aega süveneda. Soovitan.

Vaatan oma "ohmakaid" ja süda heldib - siin toas on nad kaitstud. Õues hoopis teine lugu - seal olen närvihaige kuubis, sest kohe võib midagi juhtuda. Kutsehaigus. Ei muud, sest mu patsiendid ongi ju valdavalt loomad, "kellega midagi mitte kunagi ei juhtu."

Täna käisime teises kohas jooksmas. Tee oli nii libe, et hoidsin hinge, et auto järve ei libiseks. Läksime eemale, sest jää on petlik ja aidata ei saagi - vaata lihtsalt pealt kuidas su kallis upub? Parem karta.

No ja läks Nõpsik pissile. Keset jäiset teed. Ja pissis ja pissis kuniks kossid vajusid laiali nagu kilpkonnal. Püsti ei saanud ja ajas megalt naerma. Häbi mulle!

Aotasin ta püsti ja lõpuks jõudsime koju. Nad on nii kuradi kallid mulle! Säh vastu vahtimist ja lubadust, et rohkem loomi ei võta. Okey, vanamemme võtsin, sest keegi ei tahtnud ja Ruts võttis mind, sest ta ise ei tahtnud kedagist teist. 
Eile tõmbas Ruudi õhtuse pissi ajal mind sirakile. Lamasin seal ristseliti keset tänavat ja karjusin, et küll on tore. Oligi tore tegelikult.

Nõpsi lennuk on maandumiskursil, aga "sõlekad" hoiavad silma peal. Ei-ei-ei, ta pole üldse äpu ja "minemas." Otse vastupidi. 
Tõsi, selgroog teeb vahest valu ja siis ta kiunatab, aga võrreldes sellega kui ta saabus, on kõik 10000 korda parem. Rutsi vaadates on hingel veidi kergem tunne - meil on veel nii-nii palju ühiseid aastaid ja tegemisi ees. Hammustaks õige postiljoni?

"Väga hea mõte, sest seda mutti hammustan juba ise ka! Ruudi ja Nõps rünnakule! Kodumaa on hädaohus!"