11. jaanuar 2022

"Põrutaks õige pigem mõnda odavamasse riiki elama?"

"Kas ma olen sinu arust Alaska malamuut või Siberi husky?",
oli Nõpsik eile südamest pahane kui ta oma tunnike hiljem keset lumist põldu üles leidsin.

Käisime metsas laiamas, aga päris samasse kohta, kus tavaliselt, ligi ei pääsenud - lund silmini. Sestap läksime oma kilomeetrikese eemale, aga laias laastus oli kant üsna sama. Nõps ja Ruts tuiskasid minema, aga talvel pole suurt hirmu, et nad kaugele läheksid.

Päevad pole vennad ja eile arvasid nad heaks mu närvid korralikult proovile panna. Ruudi käib ikka kontrollimas ja jälgib kogu aeg - hirm "ära kaduda või kaotatud saada" on lihtsalt nii suur. Nõps vana kommunist läheb aga aint edasi nagu vene tank ja tagasi ei vaata. Eile oli aga Ruudil kah kuidagist siiber.

Lõpuks ei pidanud närv vastu ja hakkasin neid taga otsima. Kirusin end, et raadiomajakaid külge ei pannud. Enamasti pole ju vaja. Kui lõpuks algsesse kohta tagasi jõudsin, oli Ruts kenasti ootamas. Alul oli ettevaatlik, sest ei tundnud kaugelt ära. Kui suu lahti tegin, siis oli rõõmu nabani ja oleks kasvõi läbi pleki masinasse roninud.

Nüüd läksime juba üheskoos Nõpsi otsima. Siis kui vanaprouat masinas ei ole ja sõitma hakkan, laseb Ruudi nutulaulu kohe lahti justkui meelde tuletades, et üks seltsimees on veel puudu. Nii eilegi. Heledate koerte ja lume kooslus on ikka vastik küll - ei näe ju!

Lisaks hakkas juba hämarduma. Hirm puges juba naha vahele ja pidasin plaani suur buss kohale ajada ja sinnasamusesse öömajale jääda. Lõpuks märkasin justkui jänest lumel hüppamas. Vaatasin terasemalt ja Nõps vana sigudik sumpas hambad ristis meie tavapärasel põllul. Ohh seda rõõmu ja kergendust!

"Sõidame Kreekasse või vähemalt Hispaaniasse," pani Nõps, ise üle kere lumine, ette. "Kliima on parem ja hinnad ka taskukohasemad. Isegi kui su masin 24/7 akusid laeb, siis ikka jääb rohkem alles kui kodus olles.

Esmatarbekaubad ja elekter liigituvad juba luksuskaupade alla. Nüüd viskavad toidule ka kamaluga lisaks ja küllap ka kraaniveele pannakse varsti krõbe aktsiis otsa. Lähme minema siit!"

Mnjah, teinekord on koerad targemad ja annavad tõesti häid mõtteid. Veider, aga vahest tundub, et meie kõige suurem vaenlane ongi meite oma valitsus ja ametniketropid, kes teevad kõik selleks, et me vireleksime. Peaasi, et "teistel" hea on ja "omad" peavad lihtsalt suu sulgema ning ise vaatama kuis hakkama saavad.
Kreekasse või Hispaaniasse? See mõte hakkab aina rohkem meeldima. Aitäh Nõpsik! Raha pole? Loll jutt, aga mul pole raha enam ka ju siinsamas kodus elamiseks! Seal jääb ehk isegi euro-paar taskusse alles?