2. juuni 2021

"Valgus ja varjud"

Kesksuvel maandub põlev taevane kera täpselt selle 500 meetrise "vanni" keskele. Nagu isegi näete, siis natuke on veel aega.

Vanasti vaadatagi kella taevast. Meenub lugu oma onust, kellel oli Leevre küla esimene käekell. Küll oli uudistamist ja kahtlemistki, et egas see mingi petukaup ole?

Ja niitsid mehed soo peal loomadele allapanu kui naabrimees korraga onult kella küsis.

"Kell on kaks", vastas ta uhkelt oma ajamääramismasinat vaadates.

Meie papa ei uskunud ja viskas pilgu päikesele:

"Umbes kaks võib olla küll. Lähme lõunale, varsti toob memm kehakinnitust."

Pärast lõunat oli vaja leiba luusse lasta. Umbes nii tunnike. Tõmbas aga soni silmile ja magas kut laps kase all. 
Ühel korral juhtus aga nii, et rästik tuli taadi rinnale ja tõmbas seal kerra. Tark elajas soojendas end päikse käes ja inimkeha küttis ka altpoolt.

Lahkus alles siis kui päike oli edasi veerenud ning taadi varju jätnud. Papa ei julgenud liigutada ja lamas kogu selle aja nagu puuslik, sest kõrisõlme ei tahtnud teps mitte maduussi mürkhambaid saada.

"Elu kõige hirmsam kogemus", rääkis ta hiljem.

Memm ja papa on ammu surnud. Emagi neile järele läinud. Koht on aga alles. Metsarada ja soo on alles. Päike ja tuttav valgus ka. Paljud lapsepõlves tuttavaks saanud puudki veel vapralt püsti - hea ja turvaline on olla omade keskel. Kohati on tunne, et kohe kurve tagant tulevad vastu ka siitilmast lahkunud kallid inimesed.

Oskus kuulata vaikust ja vaadata valgust tulevat koos vanusega. Jama, mul on see lapsest saati. Üleeile õhtul läksime Ruudi ja Nõpsiga tuttavatele radadele jalutama. Ei ma mäleta enam, mis kell see Turba buss nõuka-ajal tuli ja reedel ema maale tõi. Vennaga kimasime ratastega alati vastu.

Nojaa jalutasime kuniks tundsin valguse ja varjud ära. Viskasin pilgu päikesele ja kõik tundus õige - kohe-kohe peab tulema buss koos emmega ....