11. juuni 2021

"Elu vana koeraga. Vol.19"

Nõps tegi eile pärast südaööd korraliku ehmatuse - va tõbras hakkas ää koolema. Ei liikunud ja oli üsna abitu. Tuli tõsta ja abistada, sest ramm sai otsa ja luud ei kandnud.

Ega siin ka arstidest enam suurt abi ole, sest vanuse vastu nad ei saa. Lisaks tal ka see selgroojama ehk hobusesaba sündroom, mis maakeeli tähendab seda, et üle selgroolülide kasvab luu, mis ükspäev surub närvid kokku. Siis on pekkis ka - jäsemed ei tööta ning "jäägid" jäävad väljutamata.

Oli üsna vesine "hommikupoolik", kuigi olen teadnud kogu aeg, et Nõpsu "õhtupoolik" saab just selline olema. Millal olen valmis ja millal on õige aeg? Vastus on üks:

"Sellist aega pole olemaski! Sa pole kunagi valmis ja see tuleb pea alati ootamatult kui ehk ette teada ravimatud juhtumid välja arvata."

Jamajutt iga kui silp! Nõpsi puhul on ju kõik ette teada, et nii läeb, aga lihtsamaks see asja ei tee. Hommikul käisime jalutamas ja "memm" sai väikese kõrvalabiga kõigega hakkama. Pärast seda ta lihtsalt oli "omaette". Tõenäoliselt oli tal minust totaalne siiber, sest päikeseloojangul tahad haarata ju igat kiirt.

Panin vaimu matusteks valmis ja läksin külapoodi. Ostsin kaubiku laeni viina täis - kõik me leiname omamoodi ja see on minu tee. Mul võtab see kaua aega. Siis aga täpselt kell 15.16, vaatasin just ekstra kella, ärkas ta ellu. Komberdas aga õue, tegi hädad, sõi-jõi ja tuli hellusi lunima.

"Kes viina tahab? Nüüd võin tasuta laiali jagada, sest enesel pole rohkem vaja.
Kuradi lurjus! Paneb vanainimese nutma ja siis tuleb nagu õige mees kunagi! Maha ma su löön Nõpsik ja oma käega!"

See pole mingi nutulaul vaid tegelikult hoopis tänulugu. Ja nimelt olid masinas liigkõrged astmed, et Nõps mu juurde voodisse iseseisvalt tulla saaks. Palusin
Erko Elmik'ul, kellega täna mu suhted pöördumatult sassis, välja mõelda lisaastmed, et Nõpsil lihtsam oleks.
Mees nuputas ja taas oli kõige odavam ja lihtsam see kõikse esimene variant - paar lauda ja kruvi ning kogu moos. Alumist astet saab ka küljeukse ette tõsta ja Nõps hakkas seda lõpuks ka kasutama. Enne kartis ja hüppas üle. Jeee!

Eestlane väga oma armastust, imetlust või tänu ei väljenda. Olen sedapuhku erandiks ja olen südamest tänulik Erkole, et Nõpsi vanuripõlve veidikene lihtsamaks tegi. Täiesti siiralt!

"Tundkem rõõmu elu väikestest ja tühistest pisiasjadest olgu selleks kasvõi paar lauda ja kruvi."

Aga see kõik ei puutu enam Nõpsisse. Ma löön Su kuradi selle eest laiaks. Tõsijutt. Peaaegu. Nõpsik kurat! Kus sa end peidad? Tahaks sulle ühe hea keretäie tappa anda!