16 august 2019

"Head teed Robby!"

"Elan Tallinnas Pirita- Kosel, käin siin oma koeraga jalutamas. Hetkel möödudes Kase tänav XX majast nägin seal aias ketis väga nälginud olekus ja vaevu liikuvat koera.

Põhimõtteliselt ta ei suutnud liikuda. Koer vōib olla vana ja haige, kuid leian et omanikud ei tohiks sellises seisundis koera nii hoida. Palun seda uurida, süda hakkas vaevama. Ei saanud hetkel kahjuks ise asja uurida sest olen enda koeraga",
kirjutas mulle Kristi.

Täna käisime kohal lausa mitme mehega - Harjumaa vetkeskusest Urmas Saron, Loomapäästegrupist Veera Makina ja loomaarst Endel Pendin.

Kutsa seisund oli kohe väga vilets - ajas suust mädast lima, ainult ribid väljas, kokku kuivanud. Tal oli päris mitu häda korraga ja vanust kah 14 aastat. Sisuliselt viimane aeg, agoonia...

Perenaine nuttis lohutamatult ja loomaarst selgitas talle üksipulgi lausa sadistlikult ja tähtsalt kuidas tema süstitav mürk koera organismi lõplikult seisma paneb. See tegi provva seisundi ainult hullemaks. Pärast uinutussüsti võttis ta aga ühtäkki kõrvust, tõstis Robbi pea üle ja laskis selle siis kolksuga mööda kõva maapinda kukkuda:

"Nüüd ta magab ja saan surmasüsti ära teha!"

Perenaine vaatas abi otsivalt loomapäästjale otsa. Veeral käis vaid vastikusvõdin üle keha ja hakkas õiendama.

"Ärge segage mind töötamast!", käratanud loomaarst Pendin talle järsult.

Urmas Saron on mees, keda enamasti kirutakse. Veeral oli tema kohta vaid häid sõnu öelda:

"Professionaalne, kaastundlik ja taktitundeline! Sellel mehel on kindlasti empaatiavõime olemas ning ta ei võta surmamist kui tavapärast rutiininset tegevust!"

Puhka rahus, armas Robby ja anna andeks, et me enne seda Pendinit teise arstiga kohale ei jõudnud! Eutanaasiat saab teha kaastundlikult, mõeldes ka pererahva tunnetele. Seda-enam, et teenuse maksab ju omanik kinni. See pole teps mitte esimene kaebus tolle arsti kohta, aga arvake, et neid ka ülemäära palju oleks. Kolmest juhtumist räägin, mis pererahva lausa marru ajasid ......