"Vespa tänab kõiki toetajaid, liputab saba ja jätkab neljal käpal!"

Üleeile oli teatavasti see päev kui Eestimaa Loomakaitse Liidu annetusplakatil figureeriv koer Vespa käis jälle arstlikus kontrollis. See on juba nii, et hoiame oma hoolelalustel ikka silma peal ja eriti neil, kes raskelt viga saanud. Parem karta kui kahetseda! Lisaks oli vaja Vespake kiipida ja registrisse kanda ning ää sterrida.

"Ei meie kustikaid taha! Seda enam, et õnnetuses üliraskelt viga saanud koerale ei pruugi tiinus üldse hästi mõjuda!", oli uus omanik kindel.

Autosõitu ta ei talunud. Oi-oi-oi kuidas ei talunud ja oksendas nii minnes kui opilt tulles koledat moodi. Võibolla just tänu temale soetab liit ka esimese sõiduki, sest andke mulle andeks, aga mul on kõrini oma "liikuvas haisvas kemmergus" sõitmisest ja loomade transpordiks võiks ikka eraldi massin koos vajaliku varustusega olla. Varustuse all pean ma silmas igasugu linge, rihmu, puure-karpe ja võrgupüssigi, et tiivulisi kätte saada. Siin on mõistagi sponsorite abi  vaja.

Räägin Sulle hea lugeja ka ühe halenaljaka loo kui eelmisel suvel üht rästikut minema toimetasin. Panna polnud teda kuskile ja torkasin maduussi lihtsalt kilekotti. Kotil oli aga auk sees ja see raip puges välja! Ja nüüd mõelge kas mu püksid jäid kuivaks? Tühja nad jäid! 

Ehmatus oli suur kui korraga selle tõpra pea istme alt paistma hakkas ja hää, et kraavi ei sõitnud! Kuramus! Istme alt ei saa teda kätte ka ju, sest käsi ei mahu sinna. Eriti veel koos kindaga. Ja nii ma siis uksed avasin ja istusin ning ootasin millal härra või proua Rästik suvatseb minema kobida. Aga tal polnud plaaniski ja lõpuks udjasin teda oksaga kuniks ta metsa vahele lookles. Masinat on vaja! Ja õhuaukudega suletavaid karpe madude tarbeks ka! See on kindel!

Ja nüüd Vespa juurde tagasi. Ei hakka temaga seotud õnnetusest uuesti kirjutama ning kel huvi, siis need leiavad  siitsamusest blogist ta kohta inffi küll ja küll. Mäletatavasti kolis Vespa Järvakanti mu hea sõbra, endise tulihingelise loomakaitsja Pireti elamisse, kes vigasesse koera koheselt armus.

"Ma arvasin, et pärast viimase koera surma ma mõnda aega uut ei võta, aga Vespat nähes kõik muutus - see on minu koer! Otsustatud!", ütles Piret mulle. Mõistagi tegi see ainult head meelt, sest paremat peremeest kui Piret annab otsida ja seega oli mu süda absoluutselt rahul.

Vespa võttis ka Pireti pere omaks ja on ilmselt täna Järvakandi kõige kuulsam koer. Teismeliste neidude seas vähemalt ja need poputavad teda kuis jaksavad. Vespa on pesuehtne veekoer, sest vett armastab ta kohe nii väga, et tema tiigist kätte saamine on kunsttükk omaette. 

Kassid meeldivad talle ka, aga kuri on ta teiste koertega! Alul läheb vaikselt ligi, liputab saba ja nuusutab. Siis hakkavad aga turjakarvad kerkima ja nüüd on ta parem eemale tarida, et välkkiiret rünnakut ära hoida. Õnneks on Piret kogenud koeraomanik ja oskab vastavalt käituda. Küllap seetõttu pole ka midagi hirmsat juhtunud.

Kolmel käpal või neljal käpal?

Kõige suurem mure Vespa puhul on esikäpp, mille närvid kõvasti viga said. Taastuvad? Ei taastu? Amputeerida või mitte? Need on küsimused, millega oleme omi päid vaevanud. Ka üleeile ragistasime ajusid.

"Kui ta magab, siis liigutab "varbaid" ja vahest käppagi. Ja vees ujudes ta kasutab seda ka ning vahest toetubki. Lisaks tõmbab ta selle "konksuga" enesele söögipoolist ja mängusasju ligi", seletas Piret loomaarst Kelli Lomperile. Pärast nõupidamist otsustasime, et käpp jääb alles, sest imesid ju juhtub ning kui jumalad soosivad, siis võib see ühel hääl päeval töölegi hakata. 

Jama on muidugi see, et kuna see käpp valu ei tunneta, siis võib ta kuskile kinni jääda ja üliaktiivne rahmeldis võib selle piltlikult öeldes eneselt ise otsast rebida, aga loodetavasti nii ei lähe. Ka "kulutab" pidev pikali viskamine ja tõusmine käpal üht konkreetset kohta, mis on marraskil. Selle vastu on aga rohi olemas ja panime sinna spestiaalse padjakese ja sideme, mis peaks hõõrdumise nüüd enese peale võtma. Vespal enesel on aga absoluutselt savi kas tal kolm või neli käppa, sest ta suudab arendada sellist kiirust,  millega isegi terved koerad hakkama ei saa.

Steriliseerimine läks plaanikohaselt ja loomaarst Kelli Lomper sai taas ülihästi hakkama. Kuigi tegemist on nö  "lihtsa tavalise rutiinoperatsiooniga", siis iga kirurgilise sekkumisega kaasnevad alati riskid ning seetõttu ma alati ikka pabistan väheke ka. Veidike Kellist ka ja tegemist on taolise "tõpratohtriga", kelle süda on suurem kui maakera ja ta võtab igat kundet kui enda enese looma. Teinekord me koos nutame kui mõni loom vaatamata pingutustele otsad annab. Ja koos me rõõmustame ja naerame kui kõik väga hästi õnnestub. Paraku ma kardan, et taolised "filtrid", kes kõik enesest läbi lasevad, väga kaua vastu ei pea. Täna Kelli aga peab ja kui soovite oma lemmiku ravil ülimat pühendumist ja vat, et erikohtlemist, siis põrutage aga Kopli loomakliinikusse ja pange aeg kinni.

Vat sellised lood on siis Vespaga ja tema pärast muretseda pole vaja. Mõistagi ma ikka kirjutan sellest kui tal külas käin, aga selline mu eluke juba on, et uued loomad tulevad peale ning neil kõigil on sama tähtis lugu rääkida, mida siis üritan teile ka vahendada.

Vespast ei saa te muidugi üle ega ümber, sest ta vaatab oma maagilise pilguga otsa kõige enam "meie" loomi ravivates loomakliinikutes ja nii mõnes loomapoeski. Lisaks jääb ta silma ka Eestimaa teedel, sest kaunistab kümne loomakaitse liidu vabatahtliku auto tagumist autoklaasi. Selle õnnesärgis sündinud koera sõnum on lihtne ja arusaadav:

"Aitäh head inimesed, et minu pärast muretsesite ja pisaraid valasite! Aitäh annetajad, et täiesti tavalise krantsi elu väärtustasite ja mind elule tagasi päästsite! Suur-suur aitäh!"